Eestlastele vist ei meeldi üldse tingida. Raha on pigem tabu ja tingimine on pigem omane kuskil Ida-Euroopas, Pärsia kandis, Aasias. Absoluutselt mitte Skandinaavias või eestlase argipäevas.
Miks ometi? Olen sellele vahel ikka mõelnud, kuna ka minule ei ole tingimine omane, aga samas tean nii mõndagi inimest, kelle temperament on vähe teistsugune ja kes tingimise abil tihti teeb vägagi kasulikke tehinguid ja on selle abil väga edukas nii äris kui eraelus! Aasias ilma tingimata kaupade, teenuste, sh ka eluaseme eest tasudes võite kindel olla, et maksate korralikult üle reaalse väärtuse ja tegeliku turuhinna. Ja hoolimata sellest, et ilma tingimata maksame rohkem, st anname ära ENDA vaevaga teenitud raha ilma vaidlemata, on meie põhjamaisele loomusele pigem omane vaikides maksta ja häbeneda mõtet, et "liiga kallis on". Sest tingimine jätab mulje, nagu oleksime vaesed? Noh, olgem ausad, kui pidevalt asjade eest maksta rohkem kui vaja, ongi võimalus suurem vaesuses elada. Esialgu võib ju tunduda, et mis see väike tingimine ikka aitab, aga tuletame meelde, et iga väike panus aitab lumepalli veerema saada, väikeste tükkide kaupa on võimalik elevantki ära süüa ja väikeste võitudega jõutakse suurte saavutusteni!
Mina otsustasin, et proovin oma loomusest üle olla, kui vähegi võimalik, sest usun ütlusesse "fake it till you make it!". Ehk et kui piisavalt harjutada, hakkab ka tingimine lõpuks loomulikuna tunduma, ja minu rahakott ning rahamasin rõõmustavad selle üle kindlasti! Tuleb tunnistada, et päris nädalase toidukorvi maksmisel ma tingima ei hakka, ja seal kasutan muid nippe, nagu sooduspakkumiste ja kliendikaartide boonuseid. Aga iga vähegi suurema ostu puhul olen vägagi tähelepanelik, et mitte maha magada võimalust tingida hind mõistlikumaks.
Eile oli just üks selline päev - nimelt elame üürikorteris, kus pikendatakse üürilepingut aasta kaupa. Nagu ma kahtlustasin, tuli korteriomanik jutuga, et uue lepinguga tuleks ka üür üle vaadata, ja et ta kavatseb "lahke olla ja mitte üle mõnesaja euro seda tõsta". Tema jaoks tundub mõnisada eurot kuus ilmselt kõigest väike lisa rahakotti, minu jaoks aga tähendab see päris suurt lisaväljaminekut rahakotist, seega ilma kauplemata ei mõtlegi ma nii suurt summat lihtsalt aktsepteerida. Hoolimata sellest, et paljas mõte tingimisele tekitas minus esialgu väga palju vastumeelsust, otsustasin, et võimalik positiivne tulemus on seda väärt!
Esitasin oma arvamuse sellest, kirjeldasin, et paarsada eurot on ju ikkagi ca 10% tõusu ja teatasin, et sellise hinnatõusu puhul pean ma kindlasti ka arvutama, kas ei oleks mõistlikum kolida ja valida sobivama hinna-kvaliteedi suhtega korter. Lisaks küsisin, et mis on põhjuseks üüri tõstmisel (korteris ju ühtegi muutust ei ole plaanis, ja korteri seisukord on suhteliselt madal võrreldes sama hinnatasemeega teisi kortereid), ja kuidas näeb korteriomanik tulevikku, kas plaanib 10% hinnatõusu igaks aastaks? Iga-aastane 10% tõus tähendab ju paari aasta perspektiivis meeletut tõusu, kui mõtleme liitintressi võludele. Korteriomanik mõtles ja arvutas natuke, põhjendas, et tema halduskulud on natuke tõusnud ja pakkus alternatiiviks 5% tõusu. Minu jaoks tähendaks see reaalselt 100€ kuus ehk 1200€ aastas rohkem maksta.
Arvutades, et kolimisele läheks vähemalt 400€, pakkimisele ja uue korteri otsimisele hulk energiat ja aega ning praegune korter sobib mulle ideaalselt hoolimata oma kehvemast seisukorrast, kui paljud teised võimalikud korterid, võtsin selle pakkumise rõõmuga vastu! Usun, et ka korteriomanik on rahul - 5% hinnatõusu puhul on tal kasu sees, aga palju sekeldusi vähem uute üüriliste otsimisest pääsedes, meie puhul ta juba teab, et saab usaldada, ning jääb ka võimalus aasta pärast jälle 100-200€ suurusest hinnatõusust rääkida. Mina aga pääsen kolimisvaevast ja säästan samas 1200€ aastas tänu vähesele pingutusele tingides. 1200€ on minu jaoks väga suur summa, väärt tasu vähese ebameeldivuse eest!
Mida Sa oled edukalt tinginud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar