Laupäev, 30. juuni 2018

Plaanimajandusest

Kui tihti ja kui põhjalikke plaane teie teete? Kas eelistate pigem hipilikult "vaadata, mis juhtub", või planeerite detailselt oma isikliku elu, karjääri, rahakoti sisu ja muuga seotu?

Ütlen kohe ära, et noorena olin küll väga hea planeerija, kui midagi planeerida vaja oli, kuid enda heaks oli sellest vähe tulu, sest ei osanud eriti hästi häid eesmärke seada. Nii et enamasti kasutasin oma planeerimis-oskusi kellegi teise heaks, kui sedagi. Tänaseks aga tundub mulle, et ükskõik missugune planeerimine on lihtsalt meelelahutus ja ajaviide, sest enamasti ükski asi plaanide kohaselt mul küll ei kulge, ja seda liiga tihti põhjustel, mida mina ei saa mõjutadagi! Vähemalt tunne on selline..

No näiteks tegin kevadel plaani, kuidas pere eelarvega majandada, reaalselt olen aga väga harva selle piires suutnud püsida. Kulutused on endiselt hullult suured, ja säästukvoot sinna loodetud 43% kanti jõuab harva. Lisaks otsustasin mõned kuud tagasi, et teen kõik selle heaks, et vähendada eluasemekulusid, mis meie perel mõttetult suured ja koledad on. Plaanis seisis siis, et selleks üritan esmajoones hankida isikliku eluaseme, kus elamiskulud oleksid võimalikult madalad. Müüsin isegi suure hulga oma aktsiaportfellist maha, et mitte turu langusega riskida ja oleks eluaseme ostuks vajaliku sissemaksu jagu raha likviidne. Nojah..

Tänaseks võin öelda, et oma kodu ostmise mõte on seni täiega läbi kukkunud ja igasugune  täpne plaan edaspidiseks ka puudub, sest nii isikliku elu kui kinnisvaraturu olukord on selline, et kinnisvara soetamine tundub olevat ütlemata suure riskiga praegu. Kes iganes siin on väitnud, et oma kodu ostmine on parim investeering, neile võin tuua vähemalt 6 erinevat lugu oma viimaste kuude majaotsingutest, kus oma kodu on sunnitud müüma inimesed, kes ostsid selle oluliselt kallimalt ja nüüd veedavad nädalaid ja kuid närvesöövas müügiprotsessis, lootes, et "ehk keegi ikka soovib seda maja osta ja ehk ikka saame kahjumit natuke vähendada". Üks pere, kelle maja juba viimased 2 kuud müügis on, müüvad seda üle 40K € odavamalt, kui nad ise selle kõigest 2 aastat tagasi ostsid, kusjuures nad on vahepeal majasse ka hulga raha matnud, lasknud paigaldada uhke köögimööbli jms. Viimase 2 kuu jooksul on nad näidanud maja kümnetele huvilistele, aga maja müüdud ei saa. Ja me ei räägi siin mingitest hurtsikutest, vaid korralikest pereelamutest. Käisin isegi maja paar korda vaatamas, ja olin peaaegu hinnapakkumist tegemas, aga nähes, kui meeleheitlikult maakler üritas kogu aeg vett segada ja maja promoda, et vähegi õnnestuks müüa ja natuke kõrgemat hinda saada, sain aru, et ilmselgelt on kinnisvaraturg käärimas, müügis olevate objektide arv muudkui kasvab ja majamüüjate olukord hakkab üsna meeleheitlikuks minema varsti, mis tähendab, et ostjana tasub mul pigem oodata ja suurem langus ära oodata. Nii oma kodu kui ka potentsiaalse üürikinnisvara soetamise plaanid panin aga sellega mõneks kuuks pausile - tundub, et kannatlikkus võib päris korraliku tasu saada.


Aga tegelikult on üks natuke hea uudis ka. Nimelt õnnestus mul täiesti mitteplaanipäraselt siiski leida veidi odavam üürikorter ning sellega vähendada oma eluasemekulusid ca 500€ võrra kuus (sic!!!). Hea uudis seegi, kuigi uus üürikorter on väiksem ja meile seetõttu veidi ebamugavam, on üürileandja sellevõrra oluliselt normaalsem, ning see sääst ise muidugi kaalub kõik ebamugavused üles! Selle võrra on mul nüüd võimalik säästukvooti tõsta seniselt "loodetavasti 42%" pealt "vähemalt 52%" peale, mis on ju imeline!!! Kuna esialgne plaan oli vähendada igakuiseid eluasemekulusid ca 1200€ võrra kuus (seniselt 2100€ pealt), siis päris rahule jääda ikkagi ei saa ja töö jätkub, et isikliku eluaseme olukord korda saada, ja leida lahendus, mis oleks nö tulevikuks lollikindel. See tähendab siis, et pean leidma võimalikult soodsa ja universaalse majakese või korteri, kuhu vajadusel saan ise alati sisse kolida, ja samas ka igal ajal välja üürida. Kuna meie leibkond on päris suur, siis saate isegi aru, et see on päris keeruline.

Kui aga üldiselt säästupiraadi elust rääkida, siis pean ise tunnistama, et viimase kuu olen tundnud ennast üsna madalseisus. Nimelt hoolimata kõigist pingutustest tundub isiklik säästuprotsent ikka endiselt liiga väike ja finantsvabadus hirmus kaugel kättesaamatus tulevikus. Eriti kui paljudest blogidest käib muudkui rekordsummade imetlemine läbi, samas kui minu "varandus" on suuremas osas kas lihtsalt pangakontol kopitamas, või lausa punaseid numbreid aktsiaportfellis näitamas ning mingeid rekordilisi sissetulekuid pole hoolimata kõigist pingutustest kuskilt paistmas. Kadedus ilmselgelt :D

Aga ei ole hullu. Tegelikult tuleb olla õnnelik ka väikeste võitude üle, olen seda alati rõhutanud, ja  kuigi erilisi rekordeid ei tee, tahan ikkagi pisut lippu lehvitada paari huvitava summaga, ehk on teistelegi lohutuseks, et ka väikesed numbrid on palju väärt! Näiteks:
  • sel nädalal olen teeninud juba 20 € jagu kuponge kõigest sellega, et viisin HMi ära terve hulga vanu riideid, mis pereliikmete riidekappidest üle jäid. Vähemalt 10€ jagu on plaan veel nädalavahetusega nii tekitada. Kupongid lähevad kasutusse sügisel, kui endal ja ülejäänud pereliikmetel jälle uue hooaja tarbeks garderoobi vaja uuendada
  • lisaks olen sel nädalal maha müünud "kasutatud" mänguasja, mida tegelikult keegi kunagi ei kasutanudki, jälle kodus natuke ruumi juures ja 5.5€ minu rahakotis!
Lisaks tegin hiljuti ära oma nüüdseks päris kaua tolmu kogunud isikliku ettevõtte majandusaasta aruande. Kahjuks on palgatöö kogu minu aja ja energia võtnud, nii et mingeid lisatööotsi pole ma teinud ja seega minu ettevõttekese majandusaasta aruandes seisavad suured ümarad nullid igal real. Aga väikse uudisena, loodan ise, et see oli viimane aasta, kui minu ettevõtte bilansiaruande ridadel on ümarad nullid. Nimelt investeerisin ettevõtte kontol kopitanud 15€ sel kevadel Mintoses, ja tänaseks on ettevõtte juurde teeninud juba ca 0.4€..😂😂😂😂 Eks järgmise aasta aastaaruannet lugedes saavad maksuametnikud hea kõhutäie naerda, aga mis sellest! Naermine on terviseks ja mina ei jäta lootust, et saan ka oma ettevõtte tegevuse ühel hetkel siiski käima, rahavoolu paremaks ja siis juba investeeringud ka tööle!

Ahjaa, aruandlusest rääkides,  tuli meelde, et täna ongi ju juba juunikuu viimane päev! Sellega kaasneb muidugi ka kuu ülevaade. Spoilerina muidugi tuleb öelda, et mingeid erilisi üllatusi loota ei ole, kurvastusena ilmselt saan tõdeda, et juunikuu säästukvoot lendas miinustesse vms, ja lisaks on aktsiaturud olnud hirmus volatiilsed ja seda pigem sinna punase poole peale. Aga mis siin pikemalt spoilida, võite ilmselt  varsti oma silmaga üle kaeda mu rahakoti sisu!


Pühapäev, 24. juuni 2018

Ega küll küllale liiga tee ehk kus feilib, seal kohe hulgi

Ahoi, kuidas teil läheb? Kas elasite jaanid kenasti üle? StarFM kutsub kõiki, kes jaanidel joogi - ja söögieelarvega üle pingutasid, mingit rahamängu mängima, kus võiduvõimalus on mingi umbes 1/823536580 aga noh, kui süüa tahaks, siis miks mitte?

Mul õnneks seda muret ei ole, et jaanidele kulunud oleks, nimelt alustasin juba enne jaani traditsioonilise  igasuvise projektiga "sööme kapid tühjaks", mis tähendab, poes olen viimase nädala jooksul käinud 1 korra, ja lähinädalatel rohkem plaanis pole. Seegi kord läksin pigem teipi ostma ja taarat viima, aga kui juba seal olin, kasutasin võimalust ja täiendasin natuke värske puu- ja köögivilja varusid. Neid mul kappides nimelt ei ole, aga natuke peaks ikka värsket sööma.

Aga et mis feilidest pealkiri pajatab. Noh, tunnistan siis paar oma viimase aja erilist "edulugu" üles. Saate ka naerda. Viimane näiteks oli selline.
Kuigi meil keegi kodus üldiselt poest pudeli- või purgijooke ei osta, koguneb meile ikkagi pandipurke. Ma nimelt korjan loodusest üles, kui näen, et tropid on jätnud laiali. Või vahel pikemal reisil käies, kui kaasavõetud jook otsas, ostame pudeliga. Seekord käisin enne veel jäätmejaama mingit kraami viimas, ja leidsin sealtki prügikasti kõrvalt kotitäie pandipudelitega, tõstsin autosse, asi see mul siis ühe soojaga need panditaarapunkti ära viia. Panditaarapunktis selgus, et just päev peale jaanipäeva olid ka kõik teised otsustanud tulla taarat tooma. Järjekorras oli juba enne mind üle 5 inimese ja minu seljataha kogunes veel kümmekond. Minu ees oleval vennal oli nii palju taarakotte, et ta sai automaadist üle 25€ tseki. Kujutate ette? Ühe korraga üle 25€ taarat!!!! Ma ei kujuta ette, kui palju tal jookidele enne oli kulunud.. Kogu järjekorras seismise aja palvetasime kõik, et "peaasi et just minu ees masin katki ei läheks".

Ühel vennal minu taga aga sai ootamisest villand ja kinkis oma taarakoti (üsna kleenukese, aga siiski!) hoopis mulle. Nii et tegelikult, kui nüüd mõelda, siis väga suureks läbikukkumiseks ei saagi seda pooletunnist taarapunktis käimist pidada. Aga minu skoor oli ainult 6.8€, mis kadus kohe puuviljade alla.

Või teine feil. Kuidas me otsustasime perega sel korral minna peene reisi asemel ägedale metsikule automatkale. Noh, ikka telkide ja priimusega ja puukide ning sipelgate vahel metsapeatusi tehes. Mõtlesin, et see on ju imeline sääst - ostame ühe korra telgid, magamiskotid ja metsas toidutegemise varustuse, ning on meil tulevikus palju ägedaid matku tulemas! Ei pea mingite hotellide ja öömajade järgi oma tegemisi seadma, ja üldse, kõlab mõnusalt. Tulemus oli pea sama hull, kui Malluka suves. Kui kogu Põhja-Euroopa on viimased 2 kuud suhteliselt põuas ja kuumas vaevelnud, siis meie veetsime oma esimese öö telkidega looduses loomulikult täpselt selle ühe ainsa vihmapilve all, ja ühtlasi selgitasime välja, et meie telgid ei pea vihma. Maksid nad muidugi ka ainult 30€, ma nimelt ei tahtnud midagi kallimat esimesel korral osta, kartsin, et äkki jääb ainsaks telkimiseks, siis pole väga suur kadu. Noh.. ma nüüd ei teagi, kas kallima ja veekindlama telgi puhul oleks paremini läinud ja oleksime mõne öö veel katsetanud? Tuleb tunnistada, et ka madratsite puudumine ja metsas WC puudumine võis oma panuse anda.

Igatahes oli mis ta oli, ülejäänund reisi ööd veetsime mõnuga looduskaunites kohtades kämpingutes sooja duši, köögi ja voodite mõnusid nautides, pagasiruumis hulk telke ja magamiskotte niisama ruumi võtmas. Nii palju siis minu säästuplaanist.

Tegelikult ma tean, et selliseid telkijaid ja automatkajaid on ju mitmeid - kuidas teie teete? Kuidas teete telgielu nii talutavaks, et peale esimest korda kohe koju tagasi või kämpingusse ei lähe?

Üldse on mul viimasel ajal tunne, et kui midagi saab viltu minna, siis ta kindlasti läheb. No et kui otsustad "proovida", siis kindlasti selgub hiljem, et see oli halb mõte. Ja enamasti osutuvad need nö proovimised küllaltki kalliteks õppetundideks, mida hea meelega oleks tahtnud vältida.

Ahjaa, ühte toredat nippi kuulsin ka täna, rääkijaks oli üks säästu- ja finantsvabaduse guru, kuidas tema alati asjade väärtust hindab. Nimelt kujutab ta alati ette, et 10€ on tegelikult hoopis 50€. No näiteks vaatab poes 10€ asja ja mõtleb, et "kas ostaks? Hmm.. Aga kas see on 50€ väärt? Ee.. kindlasti mitte!" Ja kui see asi tema meelest 50€ väärt ei ole, jätab ostmata.
Veidi naljakas ta ju on alati ette kujutada, aga kui sellega jääb hulk mõttetut kraami ostmata, siis miks mitte!

Aga kuidas teie suve veedate?

Esmaspäev, 4. juuni 2018

Optimeerin autopesu

Esiteks tunnistan kohe ausalt üles, et olen viimasel viiel aastal autot võimalikult harva pesnud. Sest noh, suht kallis lõbu on see minu meelest, kui just ei ole isiklikku voolikut jms käepärast. Pealegi paistavad nii kriimud ja roostetäpid minu vana autoromu päevi näinud kerelt vähem välja 😎

Aga vahel, kui olen pikalt kuskil puude all parkinud ja ukse avamiseks lingist enam haarata väga ei taha, peab selle tüki siiski ära tegema. Või noh, kui pole ammu vihma sadanud ja kangesti tahaks vihma ;)

Nii ka eile. Juba mitu nädalat olid pereliikmed nurisenud, kui autot nägid, ja eks endalgi oli piinlik vaadata, hirmus must ja kole, tuli midagi ette võtta, kuigi väga ei tahaks raha niisama rentslist alla lasta.. Üks minu säästu-iidolitest rääkis aga, et tema ei käi kunagi autoga statoilis pesemas, ja mingist ultrapeenest eskpertidepoolsest käsipesust ei mõtlegi. Vaid käib oma autoga ise-pesulas, kus pesemine maksab 0.25€ minutis ja teeb kogu tüki 2€ eest ära!

Saate aru?! 2€ eest peseb auto puhtaks, on see tõesti võimalik?! Minu jaoks on Eestis käies autopesu üks luksustest, sest küsitav 12-16€ (talvel kallim) tundub päris vähe siinse pesu hinna kõrval. Aga et autot on võimalik pesta 2€?? Hakkasin siis uurima, ja leidsin ka oma kodu lähedalt pese-ise-auto-puhtaks-tüüpi koha. Sõitsin autoga kohale, maksin esimesel korral 10€ ja nühkisin auto seebi, vee ja vaha abil kenasti läikima. Oli ilus küll, aga hinge jäi tunne, et - 10€, kas kuidagi palju pole ikka veel? Kui mõni vend teeb 2€ga.. 
Seekord pidin jälle minema, maksin esialgu 4€, ja sain selle eest kõigepealt auto märjaks, siis üleni seebitatud, siis loputatud, ja veerand vahatatud. Oi pagan, tahaks ikka üleni vahatada, nii et maksin veel 2€ juurde ja vahatasin lõpuni, lõpuks sai veelkord loputatudki. 6€ eest nägi auto minu arust super välja!

Ja hinnaga olen muidugi super rahul! 6€ tundub mulle ikka juba valgusaasta kaugusel harjumuspärase 12-26€ summast. Aga kuidas seda siis veelgi vähendada? Kuidas teie teeksite? Äkki peaks esimese loptamise ära jätma, kohe seebi ja harjaga peale lendama, loputama, ainult aknad vahatama ja siis veel korra loputama?

Mis arvate, kas on võimalik auto 2€ eest auto ära pesta, kui minut maksab 0.25€? Autopesula ise soovitab, et kui tahad lihtsalt loputada, siis kasuta 4€ programmi - eelpesu ja loputus, ja nende "harju keskmise liigutuskiirusega" saab väidetavalt auto loputatud 4€ eest. 
Mina seega kiirkiirusel peaks 2€ hakkama küll saama? :D