Esmaspäev, 27. november 2017

Julge hundi rind on kuule täis

Kõigepealt, lubage ma ohkan jälle - kuidas küll aeg lendab! Kohe ongi käes aeg järjekordne kuukokkuvõte teha! Spoilida midagi ei taha, aga pean tunnistama, et kuu keskel nägi asi palju rohelisem ja paljulubavam välja, kui täna. Aga ma ei kurda ega hõiska veel midagi, ootan ikka õige kuulkokkuvõtte ära. Muidu aga - kas märkasite, et jõuludeni on vähem, kui 4 nädalat? Kui nii edasi läheb, on varsti jaanipäev käes!

Tegelikult tulin siia hõikama sellest, kui edukalt minu Investly-investeeringud läinud on, lihtsalt imeline! Või siis mitte. Esimene laen n kohe hapuks läinud :) Eks seda ma natuke ootasingi, sest tavaliselt suured edulood kipuvad kiirelt ka korralike läbikukkumistega lõppema. Minu puhul tavaliselt edulugu ei tulegi, küll 👀👀👀


Ehk siis esimene arve üldse, mille ettevõte finantseeris Investly kaudu, päris korralikus summas (35K€) ja üllatavalt lühikeseks ajaks, ehk 7ks päevaks. Tänaseks on arve hapu juba 7 päeva, Investly poolt näen, et on välja saadetud 3 meeldetuletus-kirja, ja tasapisi hakkas kontole tiksuma juurde ka "penalty"-intressi.

Hetkel tundub siis tegu natuke nagu lotopiletiga. Et kui võlgnik arve eest tasub, siis on ju tore, arve läks küll üle aja, aga mingi intress ikkagi tiksub. Kuniks aga võlgnik arvet tasunud pole, on tegemist vaid tühipalja lubaduse ja meelepettega.


Õnneks katsetan hetkel "suhteliselt väikese" summaga ja kogu portfell veel hapu ei ole (ptüiptüiptüi), mis ilmestab eriliselt, kui oluline ikka riskide hajutamine on. Samas ei saa öelda, et Investly'sse päris kommirahaga oleksin lähenenud, seega pöidlad pihus, et kõik rahastatud arved ikka kenasti tagasi koju tuleks.

Aga kuidas teil Investly's ja mujal ühisrahastuses läheb?

Reede, 17. november 2017

Aga kuidas? mis? kus? ja miks? ehk Piraadi Säästu- ja Börsikooli premjäär!

Minu meelest üks suurimaid "majandamisvigasid", mida saab üks tavaline tööinimene teha, on mitte säästa, ja mul on väga kahju, et seda Eestis lasteaiaeast saadik pole korrutatud.

Kuulen ikka aeg-ajalt ka lauseid, et "mul ei jää ju säästmiseks midagi", "pole mõtet säästa, sest pangakontol sööb inflatsioon raha lihtsalt ära" ja "ma ei saa üldse aru, mismoodi see investeerimine käib või mis see investeerimiskonto on". Mõtlesin, et kuna ise olen ka nende keeruliste teemadega rinda pidanud pistma, siis ehk mõnele inimesele tuleb kasuks, kui enda õppetunnid ja tõdemused siia kirja panen natuke selgemalt. Noh, näiteks palju mõisted ja terminid, millega enamik inimesi tavaelus kokku ei puutu, ja mis hirmus keerulised tunduvad, on kindlasti võimalik lihtsalt välja kirjutada. Kui saan kasvõi ühe inimese sammukese rahamasina ehitamisele lähemale, olen rõõmus! Luban kirja panna kasvõi asjad nagu Ex-div, aga ka natuke lähemalt rääkida, millised näitajad on ettevõtete majandusaruannetes olulised ning mille järgi mina suundun, kui aktsiaid ostan ja müün.



Seega - TERETULEMAST Piraadi Säästu- ja Börsikooli! Haha! Noh, tegelikult nii peent tiitlit vast pole vajagi, aga kavatsen edaspidi siltide "säästukool" ja "börsikool" alla siin blogis koguda selliseid lihtsaid ja lühikesi teemasid, millest loodan, et teistelgi kasu.

Esimeseks sissekandeks tahan meelde tuletada, et majandusliku toimetuleku jaoks piisab vaid paarist ülilihtsast tõest:
  1. Hangi endale regulaarne sissetulek.
  2. Kuluta alati vähem, kui teenid.
  3. Säästa vähemalt 10% sissetulekust. 
 Nipp - selleks, et igakuiselt kindlasti midagi säästetud saaks, ava endale säästmise jaoks eraldi konto pangas. Näiteks toimi nii:
  • kui oled näiteks LHV klient (soovitan, eestimaine ja pea olematute teenustasudega, pole vaja neid skandinaavia pankureid nuumata!), siis saab internetipangas paari klõpsu abil väga lihtsalt uue konto avada. Nimeta see kohe eriliselt, näiteks "Maria hoiupõrsas".
  • tekita endale isiklik püsikorraldus, millega kohe palgapäeva paiku (näiteks iga kuu 6. kuupäeval) saadad oma tavapäraselt arvelduskontolt 10% hoiupõrsale. Nii on kindel, et oled kõigepealt endale säästu tekitanud, mitte ei jää juhusele lootma.
  • kui oled endale kalleid krediite või väikelaenusid võtnud, leia võimalus need võimalikult kiiresti tagasi maksta. Alusta alati sellest laenust, millel kõige kõrgem intress, nii on kindel, et panka võimalikult vähe nuumad.
  • hoiupõrsasse peaksid tekitama endale piisavalt suure puhvri, et hädavajadusel ja kriisiolukorras oleks võtta. Näiteks pikemaaegse töövõimetuse puhul. Hea oleks, kui puhver oleks vähemalt 3-6 kuu kulutuste suurune, et kui ülemusest (või halvast elukaaslasest) kopp ette saab, saaksid nad lihtsalt pikalt saada. Ütlen ausalt, minu viimaste aastate õnnelikum päev oli see, kui võisin tähistada, et lõpuks oli mul olemas korralik "fuck off"-fond, ehk võisin halvalt töökohalt lihtsalt lahkuda ja uut tööd otsima hakata ilma, et üür maksmata jääks.
  • et raha hoiupõrsas niisama väärtust ei kaotaks, vaata ringi ja otsi mõni hoiustamisvõimalus, kus raha ka pisut intressi teeniks ilma, et see liigselt kinni oleks. Mina näiteks panin esialgu osa puhvrist Inbanki 3-kuulistele hoiustele. Tegin 10 väikest hoiust ja vaatasin, et nad kõik lõppeksid väikese intervalli tagant. Nii oli kindel, et hädaolukorras oleks mul kohe varsti summa käepärast, ja kui hädaolukorda ei tekkinud, sain lõppenud hoiuse automaatselt järgmiseks 3 kuuks pikendada.
  •  kui tunned, et hoiupõrsas juba ühtteist olemas on ja hädaolukorras toime tulekust piisab, tee endale pikema perspektiiviga plaan. On selge, et kogu aeg ainult säästa ei saa, natuke tahaks ka "elada". Näiteks võid luua erinevate eesmärkide ja ajaperspektiividega säästufondid: 
    • reisifond, et kord aastas puhkama saaks sõita, või ambitsioonikamatel näiteks aastasele ümbermaailmareisile minna
    • pensionifond, et kui peaksid pensioniealiseks elama, ei peaks töö lõpetades lusikat nurka viskama, sest olgem ausad, riiklikule pensionile ei saa me keegi loota (riik annab ja võtab nii kuidas tahab ja sobib, seda, mis seadused ja olukord näiteks 30. aasta pärast on, me täpselt ei tea) ja igasuguste sammaste puhul sõltume samuti täielikult fondivalitsejate oskuslikkusest ja kasuahnusest. Soovitan tõsiselt luua endale privaatpensionifond.
    • majafond, autofond, korteri sissemaksufond, laste ülikoolifond või mis iganes just Sinu elus aktuaalne ja vajalik
    • rahamasin. Minu meelest kõige põnevam ja olulisem, kuna just rahamasin on see tüüp, kes võimaldab sinul diivanil jalad seinale visata ja läheb ise  sinu asemel tööle, iga ilmaga. Hea rahamasina ehitamise nimel juba tasub vaeva näha!
Aga hea küll, tänaseks aitab, tunni lõpetuseks tahan lihtsalt veel kord meelde tuletada, et kõige olulisem on alustada! Aastake tagasi lugesin, kuidas paljud korrutasid, et "ainuke asi, mida kahetseda on, on see et sa varem ei alustanud!" Ja võin tänaseks kinnitada, et nii ta on jah! Loomulikult teeme me kõik suuremaid ja väiksemaid vigu igapäevaselt, aga peamiseks ja väga kulukaks finantsõppetunniks pean tõesti tembeldama selle, et varem säästmise ja investeerimisega ei alustanud! 

Tarbimisühiskonna haruldus

Küllap olete märganud, et ma olen vahel üsna kriitiline igasuguste stereotüüpide ja "üldtuntud tõdede" suhtes. Minu meelest on oluline näha oma ninaotsast kaugemale ja üritada mõista ka teistmoodi olukordi. Inimeste meeletu elutempo ja pideva "kiiremini kõrgemale kaugemale" eluviisi juures pole ju tegelikult midagi imestada, kui ei mõeldagi kaugemale, kui endale harjumuspärane. Ja ollakse vahel uskumatult ignorantsed.

Mina aga peaaegu naudin situatsioone, kus mul tekib võimalus natuke häirida ja raputada olukordi ja suhtumist, mis minu meelest seda väärivad. Näiteks täna tuli ette üks väga huvitav olukord, tundsin ennast natuke unicorn'ina, aga ma arvan, et see oli seda väärt 😅

Lugu selline. Läksin tööle ilma oma tavapärase lõunasöögikarbita. Noh, hommikul jäi aega natuke puudu, et mõnus lõunasöök pakendada, ja üldse polnud isus ka kindel. Mõtlesin siis odavamalt läbi ajada, töökoha kulul päeval väheke näkitseda. Kontoris nimelt on kõigil võimalik võileiba teha ja puuvilju on ka enamasti vabalt saada.
Lõuna ajal, nagu tavapäraselt, inimestel kõhud tühjad, ja üks töökaaslane algatas "sööma, sööma!"-jutu.
Usutles igaühte, et "noh, aeg sööma minna, eks? Tule minuga!".
Vastuseid oli erinevaid, kes oli valmis kohe minema, kel aga juba plaanid tehtud.
Minult aga tuli vastus "ohh, ei, kahjuks jäi mul täna toidukarp koju.. "
Töökaaslasel kulmud juuksepiiril: "ee.. mis siis? lähme siis välja sööma!"
Mina "eee. ei, siis tuleb lihtsalt täna pisut näljasem olek, kui hommikul laiskus kallal oli."
Töökaaslane jalutas küsimärgina minema, pidades mind ilmselgelt suht opakaks.


Tjah. Loodan väga, et mul õnnestub panna veidi enam inimesi nägema, et enda majanduslikku olukorda ja kulutamisharjumusi ei peaks keegi ainuvõimalikuks ja normiks pidama. Kui ise just toimetulekupiiril või lausa vaesuses virelema ei pea, ei tasu siiski unustada, et selliseid inimesi on küll ja veel ning see summa, mida mõni peab normaalseks kulutada väljas lõunat söömas käimisele või väiksele veinipudelile õhtusöögi kõrvale, on mõnele teisele inimesele lausa terve pere nädala (või hullemal juhul lausa kuu) söögieelarve.

Meie 4-liikmelise pere kuine toidueelarve on ca 500€. Kui ma igal tööpäeval väljas lõunat sööksin, oleks ainuüksi minu lõunate kulu minimaalselt +250€ kuus lisaks toidule. See summa on Eestis paljudele tänagi kogu pere toidueelarve limiit, ja selle (minu meelest üüratu) summa eest saadav toit ning elamus ei kaalu minu jaoks seda kulu kohe mitte mingi hinnaga üles.

Mis siis, et ma saaksin seda endale lubada. Minu vanemad näiteks peavad igas olukorras sente veeretama, ja saavad vaat et vähem pensioni kui ma tühipaljale kontorilõunale kulutan?! Eee.. ei, see ei tundu minule sobiva ja tasakaalus väärtusjaotusena.

Igal ühel on oma väärtushinnangud ja ma absoluutselt ei arvusta, et minu töökaaslase prioriteediks on see mugavus vms, mida väljas lõunatamine pakub. See on tema valik ja kuniks keegi ei kannata, las ta olla. Küll aga soovin mõistvamat pilku teistmoodi olukordadele ja otsustele.

Kas teie ka end vahel liigse kokkuhoiu süüdistuste vastu kaitsma peate?

Esmaspäev, 13. november 2017

Hädavajalik, mugav, luksus ehk mõistusega rahaasjadest

Tunnistan kohe ausalt üles, et säästlikult elamine, kulutuste kaalumine ja pidevalt ratsionaalselt käitumine on ka minu jaoks vägagi suur väljakutse, nagu ilmselt paljudele inimestele. Kui see poleks väljakutse, oleks ilmselgelt rahaliselt hästi toime tulevaid ja mõttetutest kulutustest hoiduvaid inimesi enamuses. Nii tore oleks ju minna, šopata, mis meeldib, pidutseda, kulutada. See on ju minu enda suure vaevaga teenitud raha, miks mitte sellest siis korralikult rõõmu tunda.

Seda eriti olukorras, kus tegelikult peale kriitiliste väljaminekute tegemist jääb ju kontole endiselt rahakest alles, ja võiks seda enda rõõmuks kulutada küll. Sõita mõnusa ja mugava autoga, parkida soojas garaazis, süüa peenes restoranis ja veeta nädalavahetused spaas mõnuledes. Käia trennis ägedas spordiklubis innustava personaaltreeneri abil pekki põletamas ja uue hooaja saabudes soetada peentest butiikidest mõnusad ja nägusad rõivad.... 💰💸

Eriti nüüd, pimedal ja sopasel ajal, kui kogu aeg on natuke külm ja väsinud olek, tahaks lõdvaks lasta. Kamina ees veini juua, raamatut lugeda ja head sööki lasta kulleril koju tuua. Tööle ajan ennast vitsa abil, ja asi pole parem ka siis, kui päike paistab. Siis nimelt tahaks seda valgusenatukest kohe eriti mõnuga ära kasutada, jahedasse kontorisse kiirustamise asemel jooksutossu jalga ajada ja parki jalutama minna, kvartali parimast pagarikohvikust mõnusad soojad ja lõhnavad kaneelikeerud ning kohvitopsi kaasa haarata ja lihtsalt olla, ilma stressita.

Tegelikkuses aga.. tegelikkuses koputab südametunnistus jälle mõistusele ja palub koju tulla. Teen aga karbiga lõunasöögi kaasa, ajan kaltsukast 4€ eest saadud püksid jalga ja jooksen tööle.

Loogiliselt võttes on nii õigem. Karbilõuna maksab ainult 1€, samal ajal kui töökaaslased panevad lõunale 10-14€ korraga. Poole tunni kiirkõnni kaugusel saab autot kenasti tasuta parkida, kui maja ees läheks see lõbu maksma 120€ kuus (tänaval) kuni 260€ kuus (soojas garaazis). See teeb 1400€ aastas säästukontole, ja sunnib mind kõndima parklasse 104x30 min värskes õhus (ehk 3120 minutit ehk 52h aastas minu tervisekontole).  Nii et tegelikult toon auto sealt tasuta parklast ära vaid kord nädalas, et teha tiir odavasse supermarketisse. Ühistranspordi kaart maksab 100€ kuus, mistõttu pigem lähen-tulen jala tööle, mis lisab jällegi 1h tööpäevas ehk ca 265h aastas minu tervisekontole.

Kodulähedane gourmet-pood on küll tuntud oma hõrgutavate pakkumiste poolest ja pakub mulle möödumisel imelisi lõhnaelamusi, kuid pere õhtusöök sealt maksaks sama palju, kui terve kuu söögiarve odavas supermarketis. Olen nii iganädalase toidukorvi hinna ja söögi tegemisele kuluva aja nii optimaalseks timminud, et toidukulleriga hõrgutisi koju tellides läheks meie õhtusöögi hind 10-kordseks ja ajas ei võidakski. Vaid mugavust lisaks see teenus oluliselt, samas emotsionaalset koormat päris ära ei võtaks, sest ikka on vaja endal meeldiv toit välja valida, maksta, kohale toomist oodata ja siis lõpptulemusega rahul olla!

Niisamuti muude vidinate ja toredustega igapäevaelus. Tahaks ju kangesti ägedas treeningsaalis käia. Ja tervisele panustamine on kindlasti hädavajalik. Aga kas 50€ kuus treenimise eest maksta on hädavajalik? Kasutatud crosstrainer'i saab lehest 30€ eest, hantlid ja treeningkummid maksavad kokku 10€ ning hüppenööri eest maksin üldse 1.74€.  Internetist ja youtube'ist leiab tuhandeid harjutusi, mis ei eelda üldse mingit treeningvahendite olemasolu, vaid panustab täielikult enda keharaskuse abil treenimisele. Samas 70€ eest kuus aga saaks juba käia jõusaalis, kus antakse isegi treeningrõivad, pesemisvahendid ja saunarätik. Ole mees, võta veepudel ja tossud näppu ning ilmu kohale! Treenimine on kindlasti hädavajalik, teatud mugavuste eest mõnikümmend eurot kuus maksta on ilmselt läbiräägitav, aga kus ületame piiri vajalikkusest liigse luksuse ja raiskamiseni?

Või teine näide, et kangesti tahaks mõne põneva hobiga tegeleda, näiteks mägironimisega. Aga kui võrrelda hindasid ronimishallis sellega, kui palju kulub õhtul pargijooksul käimisele, siis.. kas see nauding ja väljakutse õigustab ennast? Loomulikult hea enesetunne ja eneseteostusvõimalus on oluline, aga kui neid soove on mitu? Kui lisaks ronimisele tahaks ka ratsutamas käia, olla laskmisklubi ja kokandusklubi liige? Lisaks võiks kodus olla mõnus kinosüsteem ja muusikariistad, mängimiseks korralik arvuti ja erinevad seltskonnaga lõbusalt ajaveetmist võimaldavad mängud. Nii need summad kogunevad, ja kiiresti tekib küsimus, kas kõik need kulutused on ratsionaalsed ja mõistuspärased?

Minu auto on 12 aastat vana, kliimaseadet pole õnnestunud juba paar aastat hoolimata pingutustest tööle saada, ja ebamugavalt väike on ta ka meile. Aga kui autot kasutame reaalselt max 120h või 5000-6000 km läbimiseks aastas, ja ülejäänud 8000+ h aastast seisab see jõude, on raske mõistusega õigustada uue auto soetamist. Uue(ma) autoga kaasneks koheselt räige kaskokindlustus, kohustuslik hooldus ja mure auto hea seisukorra eest, mis tähendaks ilmselgelt ka tasulist kodulähedast parkimist. Kõik selleks, et  näha raha minema voolamas, auto väärtust päevadega kukkumas ning nautida neid väheseid tunde ja kilomeetreid väheke mugavamalt, olles samas andnud panuse kliimamõjutustesse ja maakera meeletusse ressursside raiskamisse. Aga nii mõnus oleks, ja kindlasti sõidaks mõnusa auto olemasolul ja lahke eelarve loal palju tihemini, käiks lõbusõitudel ja väljasõitudel ja teises linna otsas trennis jne.

Selliseid näiteid võiks tuua palju. Kellel just eriliselt äge töö pole, tunneb kindlasti, et tahaks ka reisida ja lõbutseda ja puhata. Kõik need huvid ja soovid nõuavad aga finantside olemasolu. Olen ise elanud palju aastaid päris kitsastes oludes ja tänu sellele õppinud leidma erinevaid toredaid tasuta või soodsa hinnaga meelelahutusviise. A' la laenutama raamatuid raamatukogust ja pargis piknikut pidama, rääkimata kallis juuksurisalongis käimise asemel ise oma juukseid lõikamisest.

Aga ikka pean igapäevaselt enda mõistusele meenutama, et "Stopp!". Eriti, kui rahalised võimalused on suuremad, ja pidevast kokkuhoiust meel väsinud, siis tahaks niiväga endale midagi lubada ning võib hakata tuska tegema, et "jälle ei saa, kunagi ei saa midagi head".
Paljud säästmisele ja investeerimisele orienteerunud eksperdid seletavad seda emotsiooni ja endaga võitlust sellega, et meie aju on niimoodi programmeeritud ja aju loomuseks on eelistada "kohest kiiret elamust", mitte pidevalt ootamist, tulevikule panustamist jne.
Eksperdid annavad tihti nõu, et "fokusseeri oma tähelepanu hoopis sellele rahale, mis kontole alles jääb, kui Sa ei kuluta", selle asemel et pöörata liiga palju tähelepanu sellele, mida Sa saaksid, kui kulutaksid. Naudi säästmist, imetle kontole kogunenut ja sea endale eesmärgid, mille täitmise jälgimisega oma aju ära petta. Näiteks kui armastad reisimist, siis sea eesmärgiks 2018. aasta suvel puhkusereis, koosta mõistlik eelarve, ja koosta säästuplaan, mis jälgib selle eelarve täitmist. Nii petad oma aju ära, lõpetad mõtlemise nendele pidevatele "tahan nüüd ja kohe"-soovidele ja töötad efektiivsemalt kaugemate eesmärkide nimel, selle asemel et raha tuulde loopida vähese mugavuse ja lühiajalise luksuse nimel.




Aga kuidas sina otsustad, kas see kulutus on tegemist väärt? Kuidas tõmbad piiri mõttetu luksuse ja priiskamise ning hädavajaliku vahele? Millised on õigustatud kulutused ja kuidas ennast premeerid ilma mõistuseta kulutamiseta?

Esmaspäev, 6. november 2017

Investlys käsi valge

 Tegin siis ka ikkagi ära esimese sammu Investly portfelli ehitamises. Päris huvitav vaatepilt ja tegevus, sest noh, korraliku tootluse ja suhtelise rahaliikuvuse tõttu tahaks ju proovida, samas ei taha ka odavalt müüa oma rahanatukest ega teiste panustajatega kaklema minna või hoopiski mitteusaldusväärsetele tegijatele oma raha lihtsalt ära kinkida ja pärast nutta, et "loll olin".

Juba hommikul tulid huvitavad pakkumised investeerimiseks, aga ilmselt hommikul toimetasid esimese asjana rahasüsti saanud automaatpakkujad, nii et minul hilise ärkajana jäi vaid vaadata juba ammu sulgunud inveeringuobjekte.

Seepeale otsustasin tekitada endalegi automaatpakkuja, ja kuna päevatöö teen arvutis, jätsin taustale brauseri löögivalmis ja uute võimaluste ootele.

Peale lõunat ilmuski uus ja põnev müügiarve, millele minu pakkuja kohe ühe tagasihoidliku pakkumise tegi. Kuna arve täitumiseni oli veel aega ja tingimused tundusid üsnagi ahvatlevad, kaalusin tükk aega, kas peaks veel suuremagi pakkumise tegema. Ühtlasi muidugi ei saanud enam väga muule keskendudagi, sest see oksjon läks täitsa põnevaks!

Pakkujaid oli rohkem, kui arve summa, nii et osad jäid pakkumisest välja ja näha oli, et investorid hakkasid üksteist madalama intressiga "üle" trumpama. Otsisin plaksumaisi välja ja hoidsin oksjoni viimase sekundini sõrme brauseri värskendusnupul, et kindel olla, et minu pakkumine ikka mängu läheb ja viimasel sekundil keegi mind välja ei puksiks.

Esimesed muljed keskkonnast:

  • et pakkumine kindel oleks, tuleb ilmselt automaatpakkuja hoolega ära seadistada, huvilisi tundub portaalis olema ohtralt ja ilma automaatpakkujata ei pruugi löögile saada. Loodan siinkohal väga, et Investly tiim teeb selle automaapakkuja seadistamise oluliselt mugavamaks. Näiteks tahaks filtreerida, lubada ja blokeerida teatud tingimustel pakkumiste tegemisi jne. Lisaks tahaks panna piirangud arve maksmise tähtajale. Ausalt, ma eelistan absoluutselt mitte pakkuda oksjonitel, kus arve maksmise tähtajaks on 2-3 kuud ja intressiks hädised 8%.  
  • kui oksjoni lõpuaeg on 15:15, siis tegelikult on veel võimalik pakkumisi teha kuni 15:15:59ni. Programmeerijate mõtteviisi väheke tundvana oleksin oodanud pigem 15:14:59 oksjoni sulgumist, aga tuleviku jaoks jätan kõrva taha selle iseärasuse Investly arendajatelt.
  • kokkuvõttes pakub portaal mitmekülgset hasarti:
    1. kas ja millal tuleb põnev pakkumine?
    2. kas minul õnnestub oksjonil osaleda ja kas mul üldse on vaba raha sel hetkel?
    3. kas õnnestub hea intress saada oma investeeringu eest?
    4. kas õnnestub investeeritud rahakene ka kunagi tagasi saada ilma suuremate sekeldusteta ja lubatud tähtajaks?

Nüüd siis pmst 3 nädalat põnevust, tootluseks "annualised 10%" ehk maakeeli 2.77777777778% tootlus päevas. Mis te arvate, kas oli mõistlik osaleda sellel oksjonil?  Kui palju teie korraga panustate oksjonil ja mis arvate uute võimaluste avanemistihedusest (ja ettearvamatusest)?

Ja kõige lõpuks - kas investeerite ettevõtte alt või eraisikuna, ning miks? Kui ettevõttena, kas nende Investly's teenitud intresside pealt ei ole topeltmaksustamist, nagu laekunud dividendide eest?


Reede, 3. november 2017

Ühisrahastusest nii ja teistpidi

Kohe esimese asjana ütlen ära, et olen seni kõigist ühisrahastusprojektidest suure kaarega mööda käinud. Sest noh, minu jaoks ei ole see tootlus vs risk olnud tasakaalus ja mõistlik. Ja ma pole ilmselt totaalselt eksinud ka, sest kui päris aus olla, siis julgeksin Bondora'sse jms panna ainult mänguraha. 

Minu argumendiks on olnud see, et ühisrahastuse laenu otsivad vaid need, kellel finantsseis päris imeline ei ole ja vajadusel isegi "päris pangast" laenu ei saa, ja enamasti on selleks ikka väga head põhjused, miks inimesed laenu ei saa. Eriti kui nad seda mingiks kahtlaseks tarbimiseks tahavad juurde laenata. Sellistel kahtlastel juhtudel ei ole ka minul erilist isu olnud oma raha investeerida, jätab pigem spekuleerimise maitse ja olgem ausad, ma armastan oma raha ja tahan seda kasvatada, mitte ei vihka seda ega taha kohe üldse sellest lahti saada. 

Samas ma absoluutselt ei imesta, kui paljud investorid siiski panevad oma raha ühisrahastusse, et sealt siis tootlust saada, sest Balti börs on ju nii kleenuke ja välisturgudel kauplemine on ajalooliselt Eesti investorile ikka väga kulukas lõbu olnud. Austan nende julgust, aga ise oma raha ma ole kiivalt rahakotis, hoiusel või börsil hoidnud.

Ühel ilusal päeval juba mõnda aega tagasi aga soovitas keegi mulle Investly't proovida. Mõte tundus põnev ja oluliselt usaldusväärsem, kui paljud teised, eraisiku laene finantseerivad teenused ja platformid seni. Aga otsustasin aega anda ja vaadata, kuidas neil läheb. Täna vaatasin nende keskkonnas jälle ringi ja pean tunnistama, et mulle vaatepilt meeldib! Neil on huvitavad ja minu silmis suhteliselt usaldusväärsed ettevõtted ja asutused oma arveid rahastamas. Näiteks Rimi - ehk ikka Rimi Baltic ja ICA Gruppen niipea pankrotti ei lähe ja maksavad oma arvekesed kenasti ära. 

Negatiivse poole pealt tooksin välja, et Investly'l on hädasti normaalset tootearendustiimi vaja, kes teeks korda nende kleenukese ja tagasihoidliku süsteemi. Näiteks see "ajaloovaade", mis ühele investorile ilmselt peamiseks tööriistaks. Halloo, mis õudus see on?! Ma ei saa isegi sorteerida vahendatud laenusid ettevõtte, tootluse ega staatuse üle. Rääkimata spetsiifilisemate otsingute tegemisest. Rääkimata sellest "deposiidikonto" süsteemist, kus ise midagi muuta ega korrastada ei saa. Aga no selle annan andeks..

Kas teil on kellelgi Investly'ga kogemust juba? Kas soovitate? Ma prooviksin järgi, aga pole veel õnnestunud isegi raha kontole kanda. 


Neil on ka soovitussüsteem, kasutagem ära! Registreerige kliendiks, tehke oma esimesed panused, ja soovitage platformi edasi, saame kõik natuke kapitali mängimiseks juurde! Nende pakutav 50€ on minu meelest täitsa kobe summa alustamiseks!


See uus maksuvabatulu asi

Sattusin täna sellisele uuele infole, et maksuvaba miinimum hakkab sõltuma sissetulekut ja nüüd kõik peavad hullult pead murdma, et palju nad ikka sel aastal palka saavad, et arvestada õige tulumaksu määr ja ohh seda õudust, kui peaks palk natuke tõusma, aga maksuvaba miinimum on liiga suur olnud, siis peab ju järgmisel aastal tulumaksu riigile juurde maksma.
Mis on ju kohutav, samal ajal kui kõik teised rõõmustavad ja saavad imelisi summasid maksuametilt tagasi enammakstud tulumaksu arvelt! Vastik, miks nad jälle teevad mingi hullu süsteemi, vaesed madalapalgalised kaotavad jälle täiega! VÕI...?

Ma tahan taaskord välja tuua selle hullu fenomeni, mis Eestis paljudes ringkondades (muide, eriti Perekooli-foorumis) levib. Kuidas oodatakse seda imelist kevadist "tulumaksu-tagastuse"-rahalaeva riigilt ja ollakse üliõnnelikud "sülle kukkunud varanduse" üle. Võrreldakse, kes kui palju tagasi sai, mida suurem summa, seda uhkem, ja kes kiiremini läbi lööb, see on võitja vms! Ja salamisi parastatakse neid lollikesi, kes hoopis juurde peavad riigile maksma..

Tunnistan ausalt, minu silmis on see üks suuremaid lollusi ja näitab, kui kehvake on suure hulga eestlaste finantsharidus. Tuletame nüüd meelde, mis on tulumaksutagastus. See on maksusumma, mis on ENAMMAKSTUD riigile. Ehk siis see on sinu enda raha, mida riik on vahepeal pea aaasta jagu tasuta kasutanud, ja nüüd siis vastumeelselt tagastab, sest noh, peab.
Võitjad siin on minu silmis hoopis need, kes ise riigile juurde maksma peavad. Nemad nimelt on saanud 1,5a jooksul seda riigile kuuluvat maksusummat tasuta kasutada, mitte mingit intressi riik selle eest ei küsi, kui kenasti nende seatud tähtajaks ära maksta. Näiteks 1000€ vähemmakstud tulumaksu 1,5a jooksul 2% tootlusega tähendab juba 30€ nagu maast leitud. Või hea küll, 6 kuud Inbanki või Bigbanki kontol kopitamist annab ju täiesti ilma vaevata 8€. Mitte millegi tegemise eest. Kui aga 10% tootlusega investeerimisega tegeled, ja nii aasta aastalt lumepalli veeretad, saad peagi selle süsteemi viljasid nautida enama, kui 6-pack'i suuruses.

Vaatasin ka seda EMTA tutvustusvideot:





Mul jäi videost kohe kõrva see "..arvutage kohe hoolega.. ..et ei peaks tulumaksu juurde maksma..". Sest, et .. miks? See kõlab, nagu oleks maailma kõige hullem asi?! Kuulge, tulge maa peale, ärge laske ennast tillitada!
Hull on see ju ainult riigile! Head inimesed, eriti madalapalgalisemad, ütlen siinkohal otse välja - see süsteem on teile hea, kui peate hiljem juurde maksma maksu. Ärge tehke välja sellest muljest, mida EMTA üritab teile jätta! :)
Te saate seda maksmata maksusummat ilma intressita kasutada põhimõtteliselt 1,5aastat! Ainuke, kes kannatab, on riik ise. Mitte keegi teine teile niimoodi "intressita laenu" ei anna ju.  Pange see raha kasvama, teenige intressi, pannes kasvõi see pisike summa 3- või 6-kuulisele hoiusele ja võtke välja alles enne vähemmakstud tulumaksu riigile maksmise tähtaega, enamasti on see 1. juuli. Veel parem muidugi kasvöi Investly's kasutada, kui natuke enesekindlamad olete. Juba veebruaris saate teada, kui palju eelmisel aastal riigi raha kasutada saite, nii et juuliks maksmisega pole ju mingit muret!

Väikeste sammudega suurte võitudeni, see nö lumepalli rullimise efekt toimib siin imeliselt, kui mõistlikult seda enda kasuks keerutada!
Ja ärge unustage siis iga kuu palgast kõigepealt säästudesse kõrvale panna. Esimese asjana ikka säästudesse, avariikontole ja rahamasinasse süstikene, siis alles raha kulutama.


Neljapäev, 2. november 2017

Vigade parandus!

No vot mis juhtub,  kui tibukesi liiga vara kokku lugema hakata! Ehk siis lugu sellest, kuidas vaba hetke tekkimisel kontodele pilgu viskasin ja avastasin, et lõin seekord oktoobrikuu arved kokku enne, kui kõik rahanatukesed laekunudki olid!

Õnneks minu rahamasin töötab hoolega ja kontod täis pole saanud, nii et ka peale kokkuvõtte tegemist laekunud dividendid kukkusid kenasti kontole ja asuvad usinasti kohe tööd tegema! Tõe huvides ja omaette rõõmustamiseks aga teen ära ka vigade paranduse, ehk siin siis tegelikud aktsiaportfelli viljad.


Ehk konkreetsemalt - oktoobris laekus kokku 116€ dividende, mis teeb 2017. aasta esimese 9 kuu saagik2274€!   Teeb rõõmu! Minu investeerimisportfell pole veel aastagi, aga tunnen, et sellega alustamine oli üks parimaid samme minu püüdlustes finantsvabaduse poole!