Sellistel päevadel ja nädalatel kipun ma rahutuks muutuma ja tahan kangesti siis muid muudatusi portfellis teha. Küll midagi juurde osta või hoopis maha müüa ja kasumit teenida. Surfan oma "jälgimisnimekirjas" ja investeerimisportaalides ringi ja muudkui uurin, millise firma aktsiat võiks ruttu osta, mis hea investeeringuna tunduks ja millel varsti ka dividendi jaotamise aeg oleks tulemas.
Sellest kõigest järeldan, et mulle ikka väga meeldivad dividendid, ja olen oma rahamasina minu jaoks sobivale põhimõttele ehitanud - investeerin peamiselt dividendiaktsiatesse. Hakkasin siis kokku lugema, et kui tihti mu rahamasin mulle palgapäeva tekitab, kui tihti üldse raha saan.
Igakuiselt kõige suurem sissetulek on hetkel muidugi minu palk - 1x kuus laekub kindel summa kontole.
Lisaks on peres mõned toetusesaajad, 2 erinevat toetust laekub reeglina erineval kuupäevadel.
See teeb kokku juba 3 x kuus stabiilset rahalaekumist, et 36 x aastas.
Sellele lisaks on rahamasin sel aastal tekitanud mulle 65 palgapäeva, kui kontole on laekunud erinevate ettevõtete poolt dividenditulu. Just täpselt - 65 x esimese 5 kuu jooksul (jaanuaris dividende ei laekunud)! Koos palga ja toetustega tähendab see, et juba 101 x on sel aastal kostnud klirr minu põrsakeses.
Tunnistan täiesti ausalt, mulle meeldib kontole tihedalt laekuv rahakene. Igal sendil on oma väärtus ja iga jaoks plaan, mida täitma hakata. Investorid omavahel kipuvad ikka võrdlema, kes kui suurt tootlust saab jne, ja mina ei hakka selles osas sõna võtmagi. Tasa ja targu ja enda jaoks, mitte säravate numbrite näitamiseks. Seda enam tunnen hinges pakatavat rõõmu, nagu lapsuke jõuluõhtul, kui näen oma vaevanägemist ära tasumas ja kasvõi mõne euro kaupa dividende tagasi tilkumas. Emotsioon ise on kordades rohkemgi väärt, kui need mõned eurod lihtsalt ära tarbides rõõmu pakuks.
