esmaspäev, 5. veebruar 2018

Rotielust, ausalt

No nagu nägite, kukkus minu #säästukuu ja planeeritud #ostupaast juba kolinal läbi, sest noh. Paljajalu meie kliimas läbi ei aja.

Uute saabaste asemel oleks muidugi palju ägedam lihtsalt lennukipiletid sooja palmi alla soetada, aga millegipärast ei ole see eriti heakskiidetud alternatiiv, vist? Ega tundu väga lihtsalt teostatav kahjuks, kõigi maiste kohustuste vahel.

Ja see tekitas minus täna suure hulga masendust. Mul ei ole ühtegi laenu, aga ei ole ka mingit varandust. Igakuiselt suure vaevaga kokku kraabitud eurod istuvad säästukontol, ühisrahastuses ja lausa börsil, ning vaikselt tilgub niimoodi vahel mõni sent juurdegi. Aga vahel läheb hoopis palju eurosid minema, nagu näiteks sel nädalal börsil.
Pilguta vaid silma, ja jälle paarsada eurot vähem. Mida suuremaks portfell saab, seda julmemad on sellised liikumised, ja päris raske on vahel kõhtu külmana hoida, kui tundub, et kõik unistused muudkui kukuvad kildudeks...
Ma tegelikult olen väga õnnelik, et olen nii põhimõttekindlalt ja nii pika aja jooksul juba säästlikult elada püüdnud. Vaatan kõrvalt suure heameelega ka seda kuulsat ja poppi #Kogumispäevikut, ja mul on nii hea meel, et see nii kuumaks teemaks on saanud. Esiteks, noh - lõpuks ometi saan jälgida mõttekaaslaste tegevust ja lugeda teie kogemustest. Teiseks - see on elu muutev positiivne liikumine, mis kindlasti hakkab mõjutama ka minu lähikondsete elu ühel hetkel, kogu Eesti heaolu. Mida finantsteadlikumaks rahvas saab, seda paremini hakkab minema! Ja pikas perspektiivis ehk aitab ka meie maakera säästa, eksole :)

Aga samas tuleb tunnistada, et ega sellegipoolest see säästuelu lihtne ei ole. Täna näiteks on mul nii kopp ees pidevast säästmisest. Ma olen väsinud kogu aeg kulutuste vältimisest, ja mul on tunne, et me ei saa mitte kunagi mitte midagi head ja toredat endale lubada. Sest nii ongi ju.

Tahaks reisida, aga mõistlikum on säästa.
Tahaks miljonis erinevas restoranis ja söögikohas uusi maitseid proovida, aga mõistlikum ja odavam on kodus tavapärast kodutoitu valmistada.
Tahaks lõbusalt aega veeta, tahaks kinno, kohvikusse ja lõbustusparki minna, aga mõistlikum on kodus toimetada, raha säästa, ja lisasissetulekuid otsida.
Tahaks lemmiklooma patsutada, aga polegi lemmiklooma, sest korteri üürileandja ei luba ja säästuplaanidega ei sobi ka lemmiklooma omamine kokku.
Tahaks sõpru ja sugulasi kallistada, aga kõik on liiga kaugel ja külastamine läheks kulukaks.
Tahaks gurmeeliha ja peeneid pirukaid küpsetada, aga mõistlikum on osta läätsed, oad, kodumaised juurviljad ja pudruhelbed ning nendest körti keeta.
Tahaks endale oma kodu, aga ei saa seda endale lubada.
Tahaks enda perele piisavalt suurt, mugavat ja töökindlat autot, aga mõistlikum on vana pisikese romuga sõita, sest kulutused sellele on minimaalsed.
Tahaks veeta päevad oma tahtmise järgi, aga tuleb ikka hommikul varakult teki alt välja ajada ja oma tagumik tööandja tahtmise järgi kontoritoolile istutada.
Tahaks jätta töö, mis juba aastaid enam põnev ei tundu, ja teha kannapööre elus, aga kohustused ja hirm ei luba, sest siis äkki ootab ees veel hullem rotielu. Hirm muutuste ees, hirm et kaob see viimnegi lootus helgemale tulevikule...

Lugesin hiljuti Rikas isa, vaene isa, kas olete ka lugenud? Ütlen ausalt, kohati olin seda lugedes väga rõõmus - mina ei ole ju ometi tüüpilises "orav rattas"?! Mul ei ole ju krediitkaardivõlgasid, kasutan hoopis krediitkaarte selleks, et krediitkaardifirmad mulle intressi maksaksid. Mul ei ole autoliisingut ega kallist kodulaenu, mis mind sunnismaiseks orjaks sunniksid.
Ja ometi ei ole ma õnnelik, ega oma ohtralt passiivseid sissetulekuid. Kahjuks ei tunne ma ka, et oleksin suutlik firmat püsti panema või kinnisvara üüriärisse sisenema, et oma majanduslikku olukorda oluliselt parendada hetkel, mis tähendab, et pean ikka esmaspäeval jälle hommikupimeduses voodist välja ajama ja tööle utsitama. Sest ka üürimakse on kohustus, millest mööda ei saa.

Seega - mis eristab minu olukorda tüüpilisest rat race'ist? 



Mul on olemas säästud ja puuduvad võlad, aga sellevõrra puuduvad mul ka "elustiili"-lõbustused ja see nö lühiajaline ja kiire "mõnutunne", mida inimesed endale kulutamisest saavad. Viimasel ajal tundub mulle, et kuna olen teadlik, kui suur mõju on täna säästetud sentidel "tuleviku heaolule", olen hakanud säästma liiga karmilt ja tunnen ennast emotsionaalselt rusutuna iga kord, kui saan aru, et ma endiselt ei säästa piisavalt ja endiselt olen väga kaugel sellest majanduslikust olukorrast, millest unistan.
Viis aastat tagasi unistasin oma kodust, kuid pidin tunnistama, et ei saa seda endale veel lubada. Hakkasin rohkem säästma ja arvutama ja arvestama. Tundus, et "paar aastat veel" ja juba ongi oma kodu ja mõnus elu käeulatuses. Kolm aastat hiljem sain aru, et pean veel rohkem pingutama säästmise nimel. Hakkasin veel karmimalt säästma ja arvestama. Täna, viis aastat hiljem, olen endiselt olukorras, kus mul kodu ei ole. Veetsin sel nädalavahetusel mitu tundi arvutades ja ideesid arutades, kuid pühapäeva õhtuks jõudis reaalsus kohale - oma kodu veel niipea ei tule.. Kurvaks teeb. Ja roti tunne on! Vaese palja kirikuroti tunne on!


Mis teie arvate sellest tundest? Kuidas suures säästuolukorras vaese kirikuroti tunnet vältida? Kuidas veel rohkem teenida ja ja veel rohkem säästa? Kuidas pääseda tööst, mis ei paku mitte mingit rahuldust ning millest hoiad küünte ja hammastega kinni ainult näkase kuusissetuleku pärast? Millised säästunipid teevad tuju heaks ja tekitavad tunde, et saad ikka elada ka?


Ahjaa, nägin juhuslikult televusserist Rahakrati ära, respekt! :D Hea meel kohe kedagi nii entusiastlikult suusamaski voltide vahelt säästmisest pajatamas! Tahan ka entusiasmi ja positiivset meelt!


7 kommentaari:

  1. Ära lase nina norgu... küll raha kasvab ja lumepall suureks kerib. Ka mul on vahest sama tunne aga kuu lõpus tibud kokku lugedes mõistan, et käidav tee on ikkagi õige��

    VastaKustuta
  2. Ega see finantsvabadus niimoodi ootamatult tulegi. Tükk tükihaaval tuleb seda koju tassida ja helgemast tulevikust unistada. Aga ära väga säästu elu peale ka mine, sest siis kaob elurõõm ära. Natuke võiks ju rõõmu ka tunda :D

    VastaKustuta
  3. Nojah, õigus teil mõlemal :D

    Kuna ma tean kohe eriti hästi, kuidas see lumepallikerimiseefekt toimib, siis kipun ise üsna ekstreemsele säästureziimile minema, ja muidugi kui vahel järgigi annan, ja siis hiljem avastan, et "ikka veel ei ole miljonäriks üleöö saanud", siis lähebki meel mustaks!

    Tegelikult on neid tibusid lugeda tõesti mõnus, ja ka praegust punaste numbrite sadu investeerimiskontol tuleb võtta kui mõnusat allahindlust, seega mis muud, kui ikka sammukese võrra edasi! Tuleb oma shoppamishimu börsil välja elada lihtsalt :D

    VastaKustuta
  4. Kuidas väike mindf*ck teha - üks viis on see, et lubagi endale mingi suvakas summa (nt 25 kulli) ja kõnni sellega mitu päeva poodides ringi ja vaata, mida kõike selle eest saaks/tahaks. Mina teen nii raamatupoes, et argipäeviti käin niisama kiimlemas seal ja siis tean, et laupäeval luban ühe ostu omale. Ise meelega venitan, et see mõnu kauem kestaks. Nagu mingi finantstantra vms - enne ikka käest kinni jalutuskäigud ja hellitused, kuni järgneb see põhivärk lõpuboss...

    Jõudu,
    Rahakratt

    VastaKustuta
  5. Tean seda säästuroti tunnet, 2.5-3 aastat säästsin igakord mõeldes et see on suure tuleviku nimel. Iga kuu üritasin nii palju kõrvale panna kui võimalik. Nüüd soetasin oma kodu ja lasin rihma veits järgi ning otsustasin, et alates sellest aastast ei jälgi nii täpselt igakuist säästuprotsenti ja igat kulutust. Tunne on palju parem, varasema 50% asemel säästan 20-25% kuus ning luban endale rohkem. Võiks proovida rohkem säästa, aga siis mõtlen et milleks? Mida ma teen selle rahaga kui ma olen 50? 60? Säästsin mõttega, et kunagi oma kodu saada ja seda sisustada. Nüüd siis teen seda, säästan vähem ning olen õnnelikum. Aga eks see kõik individuaalne.

    VastaKustuta
  6. Väga head nipid teil siin :D
    Mul on kõva plaan 50selt tööl käimisest loobuda ja ümber maailma rännata, seega mõtteid jagub, mida siis rahaga teha, aga jah, kodu tuleks ilmselt siiski enne hankida.

    VastaKustuta
  7. Need kirjaread oleksid nagu otse minu peast kirjutatud.. ja lohutuseks ütlen sulle et ka mina tunnen ennast üsna sageli vaese rotina. Ja ka kuna igakuised säästuaummad ei ole just väga suured.. siis ka see tekitab säästmise suhtes demotiveeritust. Kuigi väike investeerimisportfell on juba tekkinud ja ainuke kohustus panga ees on eluasemelaen. Siiski vahel on tunne et pere ainukese liikmena kahe lapse ja naise korvalt säästmise ja investeerimisega finantsvabaduse poole püüdlemine on suhteliselt mission impossible. Aga ma ikkagi teen seda - oma tõusude ja mõõnadega. Olen palju motivatsioonivideosid vaadanud ja põhiline s6num on ikka see et: "qontinue to hit the s*it against the wall. Don't quit, don't give up. If you quit, there will never be your day." Ja ma tahan jõuda oma eesmärkideni ning ära oodata see "oma päev". Jõudu sulle ja teistele kaasteelistele. ��

    VastaKustuta