Total Money Makeover

Sain raamatukogust sellise isendi! Tundsin juba ammu, et olen kuidagi jõudnud punkti, kus ma arvasin, et olen viimased 5a võtnud ette pidevalt neid n-ö õigeid samme, et jõuda finantsvabaduseni, ehitada üles majanduslik tugevus ja raha masinale, mis minu eest tööd teeb, aga ei jõua nagu kuhugi. No vaadake ise kasvõi Rahakratti - hakkas suunamudijaks ja ühtäkki enam tööd ei peagi tegema.

Mina lontsin ikka iga päev elutup.. tööle ja koju, närin praekartuleid, ja laenutan lugemist raamatukogust.

Eriti viimased 1.5aastat olen ise ses osas meeletult pingutanud, näiteks loobusin lõpuks üürniku mugavast elust, sest kohalikul kinnisvaraturul peab üürimiseks ikka väga vihane oma raha peale olema. Mina ei ole. Mis siin ikka olla, kui rahakest niigi vaäe.. Lisaks hakkasin tegema 2,5 kohaga tööd! Hull, mõtlete? Jah, ma ise mõtlen ka... Aga lisaraha on ikka nii meeldiv saada, eriti kui see n-ö maksuvabalt võimalik otse rahamasinasse suunata, et tulevikus vähem rügama ja higistama peaksin ise. 

Ja ikkagi on pidevalt tunne, et bossile lahkumisavalduse saatmine on kättesaamatus kauguses. Pühapäevad on tõelised jobud, sest noh - korra pilgutad, ja ongi esmaspäeva hommik käes ja isegi nina nuusates kõik mu peast läbi vihisevad mõtted just nagu tööandjale kuuluks..

Peab ütlema, et Ramsey raamat on natuke nagu Rahakrati blogipostitus, palju auru ja mulli, mille vahele mõned kuldterakesed peidetud. No ok, Krati blogi lugedes saab vähemalt naerda! Aga kui Ramsey raamatut diagonaalis lugeda ja igal lehel mõned lõigud vahele jätta, siis 230 lk kõvade kaantega raamatu kohta saab viis suurepärast tarkusetera kokku küll!

Need siis on: 

1. Hädaolukorra fond. Esimeseks sammuks olgu 1000€ hädaolukordades kasutamiseks kõrvale pandud.  Ja meeldetuletuseks kinnitab Ramsey, et jõulukingid, soodusmüükidel shoppamine, auto hooldus EI ole hädaolukorrad. Need on kulud, millega peame õppima arvestama eelarves. Hädaolukord näiteks on see, kui haigeks jääte ja haigusraha palga asemel on vaid tibatillule summa. Või kui veeboiler puruneb. Kui kunagi hädaolukorra raha kasutama pead, siis ära unusta see uuesti koguda kohe. Loomulikult on mul see olemas.  ✅

2. Saa lahti kõigist oma võlgadest, alusta väiksemast ja maksa need kõik ära - ntx kui krediitkaardi ära oled maksnud, saad sama summa võrra rohkem iga kuu maksta ära ka autoliisingu ja remondilaenu ja õppelaenu ja lõpuks ka eluasemelaenu.. Eluasemelaen võib jääda pole kas ajaks, aga vaata iga natukese aja tagant üle intress, et asjatult kõrget ei maksaks, ja vaheta panka, kui vaja. Ütlen ausalt, tahaks küll võlavabalt elada, nagu veel 2a tagasi, aga ka mina olen kahjuks läinud just vastupidist teed - kuidagi õnnestus mul hankida nii eluasemelaen, väikelaen kui ka õppelaen viimase paari aastaga. 😭💸Praegu tegelen väikelaenust lahti saamisega, loodan et max 6 kuuga on see minevik. Õppelaenu jätan ilmselt viimaseks tagasi maksmisel, kuna selle intress on vaid 0.2%. Eluasemelaenu äkki õnnestub tulevikus lasta mõnel üürnikul tasuda.. 👀

3. Ehita endale kuradile-saatmise fond. Siin soovitab ta vähemalt 3..6 kuu elamiskulude suurust lihtsalt kättesaadavat fondi omada. Aga kuna see on väga suur summa, siis tuleb muidugi arvestada, kas ja millistel juhtudel piisab 3 kuu rahast, ning millal peaks kindlasti 6 kuu jagu raha olema. Mul on see fond kombineeritud, ja mitte 100% pole lihtsalt pangakontol, aga võtan lähipäevadel möbleerimise ette ja teen kindlaks, et oleks ikka olemas.

4. Investeeri vähemalt 15% oma igakuisest sissetulekust pensioniks. Hakka varasalve ehitama, kohe kui kõik väikesed võlad jms raharöövlikesed makstud. Pensionäriks hakkamisega ei pea sugugi ootama kuni 70nene oled, võid ka 30selt hakata penskariks. St elada ilma igapäevaselt palgatööd cm tööd rügama ta, vaid ise oma päevakava üle otsustades. Selleks aga on ilmselgelt vaja, et elamiseks raha on muul moel olemas. Kui palju pensionäriks hakkamiseks portfellis peaks olema, et näiteks rahumeeli rantjeena elada, jääb järgmise postituse teemaks. Ma ilmselgelt töötan pensionäriks saamise nimel peamiselt, aga täna, tundub, see veel võimalik pole.. oeh, need esmaspäevast. Küll nad oleks ilusad, kui ei peaks koosolekutel istuma.. 😫

5. Hakka lastele ülikooli jms jaoks koguma. Enamus noored on ilmselt mõelnud, et küll oleks tore mõnelt juhuslikult teise ilma läinud kaugelt sugulastelt kuningriigi ja kullapaja päriks. Siis ilmselt oleks tore ka oma järeltulijaid täiskasvanuks saades üle valada dollarites. Samas - igaüks ei soovi järeltulijaid, igaüks ei soovi oma järeltulijaid liialt kätel kanda, vaid laseb neil ise oma vaevaga nuudliraha kokku ajada, ja mõnel tekib Total Money Makeover'i viienda sammu jaoks aega alles napilt enne pensionipõlve (nagu siis kirjutaja), mis tähendab, et järeltulijad on vast pidanud juba ise 'ujuma õppima'. Aga viienda sammu võiks ikka ette võtta - kodutute loomade heaks annetamine on näiteks üks üllamaid mooduseid oma tänulikkust näidata, ja n-ö 'pay it forward'. Ma siia punktini pole jõudnud, aga plaanin ka lastele vägagi selgeks teha, et ülikoolihariduse saamiseks on palju tasuta võimalusi, kasutage oma võimalusi. Ja riigis, kus me elame, makstakse üliõpilastele ka täitsa okei suurusega õppetoetust, rääkimata pmst intressivaba  õppelaenu võtmisest. Viimasest on võimalik alati loobuda, kui poole kohaga töö leida või vanematekodus elada. 

Kas olete Ramsey raamatuid lugenud, videosid vaadanud? Mida arvate?

Plaanimajandusest

Kui tihti ja kui põhjalikke plaane teie teete? Kas eelistate pigem hipilikult "vaadata, mis juhtub", või planeerite detailselt oma isikliku elu, karjääri, rahakoti sisu ja muuga seotu?

Ütlen kohe ära, et noorena olin küll väga hea planeerija, kui midagi planeerida vaja oli, kuid enda heaks oli sellest vähe tulu, sest ei osanud eriti hästi häid eesmärke seada. Nii et enamasti kasutasin oma planeerimis-oskusi kellegi teise heaks, kui sedagi. Tänaseks aga tundub mulle, et ükskõik missugune planeerimine on lihtsalt meelelahutus ja ajaviide, sest enamasti ükski asi plaanide kohaselt mul küll ei kulge, ja seda liiga tihti põhjustel, mida mina ei saa mõjutadagi! Vähemalt tunne on selline..

No näiteks tegin kevadel plaani, kuidas pere eelarvega majandada, reaalselt olen aga väga harva selle piires suutnud püsida. Kulutused on endiselt hullult suured, ja säästukvoot sinna loodetud 43% kanti jõuab harva. Lisaks otsustasin mõned kuud tagasi, et teen kõik selle heaks, et vähendada eluasemekulusid, mis meie perel mõttetult suured ja koledad on. Plaanis seisis siis, et selleks üritan esmajoones hankida isikliku eluaseme, kus elamiskulud oleksid võimalikult madalad. Müüsin isegi suure hulga oma aktsiaportfellist maha, et mitte turu langusega riskida ja oleks eluaseme ostuks vajaliku sissemaksu jagu raha likviidne. Nojah..

Tänaseks võin öelda, et oma kodu ostmise mõte on seni täiega läbi kukkunud ja igasugune  täpne plaan edaspidiseks ka puudub, sest nii isikliku elu kui kinnisvaraturu olukord on selline, et kinnisvara soetamine tundub olevat ütlemata suure riskiga praegu. Kes iganes siin on väitnud, et oma kodu ostmine on parim investeering, neile võin tuua vähemalt 6 erinevat lugu oma viimaste kuude majaotsingutest, kus oma kodu on sunnitud müüma inimesed, kes ostsid selle oluliselt kallimalt ja nüüd veedavad nädalaid ja kuid närvesöövas müügiprotsessis, lootes, et "ehk keegi ikka soovib seda maja osta ja ehk ikka saame kahjumit natuke vähendada". Üks pere, kelle maja juba viimased 2 kuud müügis on, müüvad seda üle 40K € odavamalt, kui nad ise selle kõigest 2 aastat tagasi ostsid, kusjuures nad on vahepeal majasse ka hulga raha matnud, lasknud paigaldada uhke köögimööbli jms. Viimase 2 kuu jooksul on nad näidanud maja kümnetele huvilistele, aga maja müüdud ei saa. Ja me ei räägi siin mingitest hurtsikutest, vaid korralikest pereelamutest. Käisin isegi maja paar korda vaatamas, ja olin peaaegu hinnapakkumist tegemas, aga nähes, kui meeleheitlikult maakler üritas kogu aeg vett segada ja maja promoda, et vähegi õnnestuks müüa ja natuke kõrgemat hinda saada, sain aru, et ilmselgelt on kinnisvaraturg käärimas, müügis olevate objektide arv muudkui kasvab ja majamüüjate olukord hakkab üsna meeleheitlikuks minema varsti, mis tähendab, et ostjana tasub mul pigem oodata ja suurem langus ära oodata. Nii oma kodu kui ka potentsiaalse üürikinnisvara soetamise plaanid panin aga sellega mõneks kuuks pausile - tundub, et kannatlikkus võib päris korraliku tasu saada.

For Sale GIF from Forsale GIFs

Aga tegelikult on üks natuke hea uudis ka. Nimelt õnnestus mul täiesti mitteplaanipäraselt siiski leida veidi odavam üürikorter ning sellega vähendada oma eluasemekulusid ca 500€ võrra kuus (sic!!!). Hea uudis seegi, kuigi uus üürikorter on väiksem ja meile seetõttu veidi ebamugavam, on üürileandja sellevõrra oluliselt normaalsem, ning see sääst ise muidugi kaalub kõik ebamugavused üles! Selle võrra on mul nüüd võimalik säästukvooti tõsta seniselt "loodetavasti 42%" pealt "vähemalt 52%" peale, mis on ju imeline!!! Kuna esialgne plaan oli vähendada igakuiseid eluasemekulusid ca 1200€ võrra kuus (seniselt 2100€ pealt), siis päris rahule jääda ikkagi ei saa ja töö jätkub, et isikliku eluaseme olukord korda saada, ja leida lahendus, mis oleks nö tulevikuks lollikindel. See tähendab siis, et pean leidma võimalikult soodsa ja universaalse majakese või korteri, kuhu vajadusel saan ise alati sisse kolida, ja samas ka igal ajal välja üürida. Kuna meie leibkond on päris suur, siis saate isegi aru, et see on päris keeruline.

Kui aga üldiselt säästupiraadi elust rääkida, siis pean ise tunnistama, et viimase kuu olen tundnud ennast üsna madalseisus. Nimelt hoolimata kõigist pingutustest tundub isiklik säästuprotsent ikka endiselt liiga väike ja finantsvabadus hirmus kaugel kättesaamatus tulevikus. Eriti kui paljudest blogidest käib muudkui rekordsummade imetlemine läbi, samas kui minu "varandus" on suuremas osas kas lihtsalt pangakontol kopitamas, või lausa punaseid numbreid aktsiaportfellis näitamas ning mingeid rekordilisi sissetulekuid pole hoolimata kõigist pingutustest kuskilt paistmas. Kadedus ilmselgelt :D

Aga ei ole hullu. Tegelikult tuleb olla õnnelik ka väikeste võitude üle, olen seda alati rõhutanud, ja  kuigi erilisi rekordeid ei tee, tahan ikkagi pisut lippu lehvitada paari huvitava summaga, ehk on teistelegi lohutuseks, et ka väikesed numbrid on palju väärt! Näiteks:

• sel nädalal olen teeninud juba 20 € jagu kuponge kõigest sellega, et viisin HMi ära terve hulga vanu riideid, mis pereliikmete riidekappidest üle jäid. Vähemalt 10€ jagu on plaan veel nädalavahetusega nii tekitada. Kupongid lähevad kasutusse sügisel, kui endal ja ülejäänud pereliikmetel jälle uue hooaja tarbeks garderoobi vaja uuendada
• lisaks olen sel nädalal maha müünud "kasutatud" mänguasja, mida tegelikult keegi kunagi ei kasutanudki, jälle kodus natuke ruumi juures ja 5.5€ minu rahakotis!

Lisaks tegin hiljuti ära oma nüüdseks päris kaua tolmu kogunud isikliku ettevõtte majandusaasta aruande. Kahjuks on palgatöö kogu minu aja ja energia võtnud, nii et mingeid lisatööotsi pole ma teinud ja seega minu ettevõttekese majandusaasta aruandes seisavad suured ümarad nullid igal real. Aga väikse uudisena, loodan ise, et see oli viimane aasta, kui minu ettevõtte bilansiaruande ridadel on ümarad nullid. Nimelt investeerisin ettevõtte kontol kopitanud 15€ sel kevadel Mintoses, ja tänaseks on ettevõtte juurde teeninud juba ca 0.4€..😂😂😂😂 Eks järgmise aasta aastaaruannet lugedes saavad maksuametnikud hea kõhutäie naerda, aga mis sellest! Naermine on terviseks ja mina ei jäta lootust, et saan ka oma ettevõtte tegevuse ühel hetkel siiski käima, rahavoolu paremaks ja siis juba investeeringud ka tööle!

Ahjaa, aruandlusest rääkides,  tuli meelde, et täna ongi ju juba juunikuu viimane päev! Sellega kaasneb muidugi ka kuu ülevaade. Spoilerina muidugi tuleb öelda, et mingeid erilisi üllatusi loota ei ole, kurvastusena ilmselt saan tõdeda, et juunikuu säästukvoot lendas miinustesse vms, ja lisaks on aktsiaturud olnud hirmus volatiilsed ja seda pigem sinna punase poole peale. Aga mis siin pikemalt spoilida, võite ilmselt  varsti oma silmaga üle kaeda mu rahakoti sisu!

Rotielust, ausalt

No nagu nägite, kukkus minu #säästukuu ja planeeritud #ostupaast juba kolinal läbi, sest noh. Paljajalu meie kliimas läbi ei aja.

Uute saabaste asemel oleks muidugi palju ägedam lihtsalt lennukipiletid sooja palmi alla soetada, aga millegipärast ei ole see eriti heakskiidetud alternatiiv, vist? Ega tundu väga lihtsalt teostatav kahjuks, kõigi maiste kohustuste vahel.

Ja see tekitas minus täna suure hulga masendust. Mul ei ole ühtegi laenu, aga ei ole ka mingit varandust. Igakuiselt suure vaevaga kokku kraabitud eurod istuvad säästukontol, ühisrahastuses ja lausa börsil, ning vaikselt tilgub niimoodi vahel mõni sent juurdegi. Aga vahel läheb hoopis palju eurosid minema, nagu näiteks sel nädalal börsil.
Pilguta vaid silma, ja jälle paarsada eurot vähem. Mida suuremaks portfell saab, seda julmemad on sellised liikumised, ja päris raske on vahel kõhtu külmana hoida, kui tundub, et kõik unistused muudkui kukuvad kildudeks...

Ma tegelikult olen väga õnnelik, et olen nii põhimõttekindlalt ja nii pika aja jooksul juba säästlikult elada püüdnud. Vaatan kõrvalt suure heameelega ka seda kuulsat ja poppi #Kogumispäevikut, ja mul on nii hea meel, et see nii kuumaks teemaks on saanud. Esiteks, noh - lõpuks ometi saan jälgida mõttekaaslaste tegevust ja lugeda teie kogemustest. Teiseks - see on elu muutev positiivne liikumine, mis kindlasti hakkab mõjutama ka minu lähikondsete elu ühel hetkel, kogu Eesti heaolu. Mida finantsteadlikumaks rahvas saab, seda paremini hakkab minema! Ja pikas perspektiivis ehk aitab ka meie maakera säästa, eksole :)

Aga samas tuleb tunnistada, et ega sellegipoolest see säästuelu lihtne ei ole. Täna näiteks on mul nii kopp ees pidevast säästmisest. Ma olen väsinud kogu aeg kulutuste vältimisest, ja mul on tunne, et me ei saa mitte kunagi mitte midagi head ja toredat endale lubada. Sest nii ongi ju.

Tahaks reisida, aga mõistlikum on säästa.
Tahaks miljonis erinevas restoranis ja söögikohas uusi maitseid proovida, aga mõistlikum ja odavam on kodus tavapärast kodutoitu valmistada.
Tahaks lõbusalt aega veeta, tahaks kinno, kohvikusse ja lõbustusparki minna, aga mõistlikum on kodus toimetada, raha säästa, ja lisasissetulekuid otsida.
Tahaks lemmiklooma patsutada, aga polegi lemmiklooma, sest korteri üürileandja ei luba ja säästuplaanidega ei sobi ka lemmiklooma omamine kokku.
Tahaks sõpru ja sugulasi kallistada, aga kõik on liiga kaugel ja külastamine läheks kulukaks.
Tahaks gurmeeliha ja peeneid pirukaid küpsetada, aga mõistlikum on osta läätsed, oad, kodumaised juurviljad ja pudruhelbed ning nendest körti keeta.
Tahaks endale oma kodu, aga ei saa seda endale lubada.
Tahaks enda perele piisavalt suurt, mugavat ja töökindlat autot, aga mõistlikum on vana pisikese romuga sõita, sest kulutused sellele on minimaalsed.
Tahaks veeta päevad oma tahtmise järgi, aga tuleb ikka hommikul varakult teki alt välja ajada ja oma tagumik tööandja tahtmise järgi kontoritoolile istutada.
Tahaks jätta töö, mis juba aastaid enam põnev ei tundu, ja teha kannapööre elus, aga kohustused ja hirm ei luba, sest siis äkki ootab ees veel hullem rotielu. Hirm muutuste ees, hirm et kaob see viimnegi lootus helgemale tulevikule...

Lugesin hiljuti Rikas isa, vaene isa, kas olete ka lugenud? Ütlen ausalt, kohati olin seda lugedes väga rõõmus - mina ei ole ju ometi tüüpilises "orav rattas"?! Mul ei ole ju krediitkaardivõlgasid, kasutan hoopis krediitkaarte selleks, et krediitkaardifirmad mulle intressi maksaksid. Mul ei ole autoliisingut ega kallist kodulaenu, mis mind sunnismaiseks orjaks sunniksid.
Ja ometi ei ole ma õnnelik, ega oma ohtralt passiivseid sissetulekuid. Kahjuks ei tunne ma ka, et oleksin suutlik firmat püsti panema või kinnisvara üüriärisse sisenema, et oma majanduslikku olukorda oluliselt parendada hetkel, mis tähendab, et pean ikka esmaspäeval jälle hommikupimeduses voodist välja ajama ja tööle utsitama. Sest ka üürimakse on kohustus, millest mööda ei saa.

Seega - mis eristab minu olukorda tüüpilisest rat race'ist? 

Mul on olemas säästud ja puuduvad võlad, aga sellevõrra puuduvad mul ka "elustiili"-lõbustused ja see nö lühiajaline ja kiire "mõnutunne", mida inimesed endale kulutamisest saavad. Viimasel ajal tundub mulle, et kuna olen teadlik, kui suur mõju on täna säästetud sentidel "tuleviku heaolule", olen hakanud säästma liiga karmilt ja tunnen ennast emotsionaalselt rusutuna iga kord, kui saan aru, et ma endiselt ei säästa piisavalt ja endiselt olen väga kaugel sellest majanduslikust olukorrast, millest unistan.
Viis aastat tagasi unistasin oma kodust, kuid pidin tunnistama, et ei saa seda endale veel lubada. Hakkasin rohkem säästma ja arvutama ja arvestama. Tundus, et "paar aastat veel" ja juba ongi oma kodu ja mõnus elu käeulatuses. Kolm aastat hiljem sain aru, et pean veel rohkem pingutama säästmise nimel. Hakkasin veel karmimalt säästma ja arvestama. Täna, viis aastat hiljem, olen endiselt olukorras, kus mul kodu ei ole. Veetsin sel nädalavahetusel mitu tundi arvutades ja ideesid arutades, kuid pühapäeva õhtuks jõudis reaalsus kohale - oma kodu veel niipea ei tule.. Kurvaks teeb. Ja roti tunne on! Vaese palja kirikuroti tunne on!

Mis teie arvate sellest tundest? Kuidas suures säästuolukorras vaese kirikuroti tunnet vältida? Kuidas veel rohkem teenida ja ja veel rohkem säästa? Kuidas pääseda tööst, mis ei paku mitte mingit rahuldust ning millest hoiad küünte ja hammastega kinni ainult näkase kuusissetuleku pärast? Millised säästunipid teevad tuju heaks ja tekitavad tunde, et saad ikka elada ka?


Ahjaa, nägin juhuslikult televusserist Rahakrati ära, respekt! :D Hea meel kohe kedagi nii entusiastlikult suusamaski voltide vahelt säästmisest pajatamas! Tahan ka entusiasmi ja positiivset meelt!

Aasta nipp ehk Sa veel tänad mind hiljem!

Ma arvan, et vist igaühele on kõrva jäänud see ütlus, et "Sa veel tänad mind hiljem!" või väljamaa filmides siis you'll thank me later!  Enamasti on kontekst kas pisut irooniline või vägagi pealesunnitud, näiteks siis purjus sõbralt telefoni ära võtmine, et see ei saadaks oma eksile piinlikke sõnumeid vms.

Mina olen ikka selliseid komejante itsitades pealt vaadanud, ja mõelnud, et no kuuuulge kamoooon! PÄRISELT ei saa ju nii nõrk olla ja selliseid lollusi korda saata?!

Kuigi muidugi saab. Ma olen täitsa kindel, et ma olen isegi puberteedieas mõningaid sõnumeid saatnud, mida hiljem kahetsenud. Rääkimata siis muudest tobedatest tegemistest. Või lausa tegematajätmistest.

Noh, olgem ausad, kuna olen hirmus kohutavalt kaalukas inimene, siis kaalun alati kõik otsused hoolega läbi ja mõtlen, et kas ikka tasub, või saab ka äkki kuidagi lihtsamini. Et noh, kas tasub ikka siin trenni minna, või saaks pigem diivanil sõõrikuid vitsutades lihtsamini läbi? Või kas ikka tasub tube koristada, nagunii tekivad jälle tolmurullid. Ja kas ikka tõesti peab ennast juba täna kokku võtma ja säästma hakkama, sest noh - lemmikpoes on ju allahindlused! Jaaaa niiii edasiii.. Lühidalt, igasugust kohustuste täitmine on minu jaoks alati olnud üks igavene piin ja tüütus, ja tekitab masendust, sest noh, palju mõnusam oleks ju tegeleda meeldivate asjadega ja võimalikult vähe energiat kulutada igasuguste tüütuste peale. Kes ülikoolis käinud, on kindlasti kuulnud ka nö prokrastsinatsioonist ja et prokrastsineerimine on Ühe Tõelise Tudengi tundemärk.

Ja teate, mis ma hiljuti teada sain? Selline käitumine on täiesti normaalne, sest meie aju ongi niimoodi looduse poolt programmeeritud käituma! Aju peamiseks ülesandeks on tegeleda nö ellujäämisinstinkti ärkvelhoidmisega ja aju peamiseks huviks on kiire preemia. Minu aju jaoks näiteks värsked Dunkin Donuts'id  on MAAILMA PARIM asi üldse, sest noh, ilmselgelt ma ELAN ja veel väga HÄSTI, kui saan hambad sellistesse ilmaimedesse suruda. Aju ei hooli absoluutselt kiirete süsivesikute, suhkrute ja taimeõlide halvast mõjust minu organismile pikaajalises perspektiivis, sest noh - aju tahab mind elus hoida just siin ja praegu.

Kas pole naeruväärne olukord? Me kõik TEAME, et pikas perspektiivis on meile kasulik süüa tervislikult ja käia hoolega trennis ning säästa korralikult raha, aga meie aju on programmeeritud meile selles osas täiega vastu töötama. Sest aju tahab oma preemiat ja head enesetunnet kohe nüüd ja praegu. Jõusaalis higistamine ja vaeva nägemine ei ole kahjuks minusuguse aju, nö tavalise hernekese esmane valik.

Ja siit tulebki vajadus selle järgi, et me ISE oma aju ära petaks! Selles läheb vaja ainult minu hiljuti "avastatud" imelist salanippi, mis on imelihtne!

Milles siis maagiline nipp seisneb? Alusta väikeste sammude abil, ja luba, et premeerid ennast ja oma aju "kohe varsti". Korruta endale, et siin ei ole midagi rasket, ja et Sa kindlasti tänad ennast hiljem! Aju preemiaks ongi see nö õlale patsutamine, see kiitus, et kui aju Sind praegu toetab selle pisikese ebameeldiva kohustuse täitmises, siis Sina tänad aju hiljem kohe ohtralt! Minu jaoks on see "usu mind, Sa tänad mind hiljem!" saanud viimase aja põhiliseks mantraks ja olen selle abil suutnud uskumatult palju korda saata, tunnen ennast tõeliselt edukana! Kui esialgu tundub, et hästi ei tööta, siis visualiseerin endale kõiki neid tulemusi, mis mind hiljem niiväga rõõmustavad ja ennast tänama panevad, ning see on juba väga korralik tõukejõud!
Näiteks:

• iga kord kui töökaaslastega 10€ kalli töölõuna asemel oma karbiga kaasa võetud ca 0.5€ maksvat putru söön, tean ma täpselt, et tänan ennast selle eest hiljem vägagi! Nii säästan aastas ca 2500€, mille arvelt mul on võimalik edukalt investeerides hiljem mitme aasta jagu peentes restoranides süüa!
• iga kord, kui trenni mineku asemel tundub mõnusam diivanil telekat vahtida, ajan ennast püsti lubadusega, et "see on ainult 30 minutit, aga suurepärane investeering tervisesse! usu mind, Sa tänad selle eest mind hiljem!", ja saangi ennast püsti ja minekut ja 30 minuti asemel on juba lihtne aju veenda, et veel lisa 15 minutit ei tapa vaid teeb ainult tugevamaks, ning ma kindlasti tänan ennast hiljem, kui hirmus väsinud olen, sest siis tean, et see oli seda väärt. Sest aju jaoks on raske mõista seda kaugemas tulevikus saavutatavat "imelist muutust".
• iga kord, kui näen mõnda pikalt tegemist oodanud tööd ja kohe üldse ei viitsi, näiteks seda pagana kasutuna seisvat mänguasja müüki panna, siis tuletan endale meelde, et see on tegelikult raha, mis nurgas tolmu kogub ja mille ma saaksin tööle panna ning hiljem endale varasemat "pensionipõlve" näiteks lubada selle arvelt, ja et kogu liigutus võtab vaid 10 minutit. Nii ongi varsti mänguasjast pilt tehtud, kuulutus lehes ja edukalt maha müüdud, ning saadut rahamasinasse süstides ma tõesti tänan ennast, sest lihtsalt nii hea tunne on teada, et finantsvabadus ei ole enam mägede taga, ning oma panuse andis see 10-15 minutit, mille jooksul ennast kokku võtsin!
• iga kord, kui tahaksin "ainult ühe kommi veel" süüa, siis tuletan endale meelde, et tegelikult aitab küll, see lisakomm pole  seda väärt ja kui jätan võtmata, tänan ennast hiljem! Näiteks juba homme, sest jäin endale kindlaks oma 16:8 graafikus ja võin plaanitud ajal plaanitult süüa. Ja teate, tänangi :D Lisaks on ju ka hirmus hea, kui püksinööp jälle kinni mahub :D

Ja nii edasi. Igatahes pean ütlema, et kui jaanuari alguses selle nipi endale mõjutusvahendiks võtsin, ei uskunud ma sellesse väga. Aga lubasin, et tasub proovida, ja alustasin 10-15 minutiliste "sessioonide" abil. Lubasin endale esialgu, et hulluks minna pole vaja, teeme esialgu 15 minutit seda või teist. Ja et mine tea, äkki tänangi ennast hiljem. Kui mitte, olen vaid 15 minutit "kaotanud" hullude kohustuste alla. Ja te ei kujuta ette, kuidas ma ennast nüüd pidevalt tänan :D 

Proovige ka! Uskuge mind, te veel tänate ennast hiljem :D 

Mind võite ka muidugi tänada!

Kick-off mantra algajatele

Sattusin täna natuke nostalgitsema ja vanu mõtteid lehitsema ja pilte imetlema. Ja silma jäi üks tore pildike, mis sai peamiseks tõukejõuks mulle aastake tagasi, et lõpuks ometi koivad tagumiku alt välja kerida ja miljonite poole uhama panna. St õigemini investeerimiskontole esimesed aktsiad ikka soetada.
Seepärast tahtsin siia kõigile teile, kellel teil veel ei ole säästmis- ja investeerimisharjumust, väikese sooja utsitamissõnumi edastada.

Kui päris aus olla, pole minu börsi- ja faktooringuinvestori karjäär veel aastatki kestnud, 2017. aasta jaanuaris olin veel veeringute hoiustaja.  Siis aga nägin seda pildikest ja noh, tuleb tunnistada, et siiani töötab see. Olgu teema siis spordi tegemine, uute teadmiste omandamine, isikliku finantsolukorra käsile võtmine või lihtsalt kodused toimetamised - see toimib iga teema puhul!

Ja teate, võin käsi südamel tõotada, see tunne on imeline, mis mind täna valdab! See meeletu tänutunne, et aasta tagasi võtsin julguse kokku, lõpetasin hooletu käitumise, hakkasin kõigesse säästlikult suhtuma ja harisin ennast ka investeeringute osas.

Alusta juba täna. Pane esialgu kasvõi 10€ iga kuu kõrvale, säästukontole. 3 kuu pärast vaata, kas selle 10€ mittesäästmine oleks Sind päästnud näljasurmast või võlavanglast? Tõenäoliselt mitte, eks? Jäid ellu. Siis pane järgmine eesmärk, 25€ kuus. Ja nii edasi. Jäta ostmata need maiustused, topsikohv, õllepurgid, suitsupakk. Uue riidehilbu asemel vaata, kas saad hoopis olemasoleva garderoobi korda sorteerida? Kui kinno mineku asemel hoopis raamatukogust raamatu laenutaks ja jõusaali kuukaardi asemel hoopis parki jooksma läheks? Tundub esialgu nõme, aga harjumus tekib kiiresti ja peagi näed, kui suure vahe teeb sisse kasvõi 50€ kuus säästmine!

Kõige raskem oligi ainult selle esimese tillukese lumepallikese liikuma saamine!