Mina aga peaaegu naudin situatsioone, kus mul tekib võimalus natuke häirida ja raputada olukordi ja suhtumist, mis minu meelest seda väärivad. Näiteks täna tuli ette üks väga huvitav olukord, tundsin ennast natuke unicorn'ina, aga ma arvan, et see oli seda väärt 😅
Lugu selline. Läksin tööle ilma oma tavapärase lõunasöögikarbita. Noh, hommikul jäi aega natuke puudu, et mõnus lõunasöök pakendada, ja üldse polnud isus ka kindel. Mõtlesin siis odavamalt läbi ajada, töökoha kulul päeval väheke näkitseda. Kontoris nimelt on kõigil võimalik võileiba teha ja puuvilju on ka enamasti vabalt saada.
Lõuna ajal, nagu tavapäraselt, inimestel kõhud tühjad, ja üks töökaaslane algatas "sööma, sööma!"-jutu.
Usutles igaühte, et "noh, aeg sööma minna, eks? Tule minuga!".
Vastuseid oli erinevaid, kes oli valmis kohe minema, kel aga juba plaanid tehtud.
Minult aga tuli vastus "ohh, ei, kahjuks jäi mul täna toidukarp koju.. "
Töökaaslasel kulmud juuksepiiril: "ee.. mis siis? lähme siis välja sööma!"
Mina "eee. ei, siis tuleb lihtsalt täna pisut näljasem olek, kui hommikul laiskus kallal oli."
Töökaaslane jalutas küsimärgina minema, pidades mind ilmselgelt suht opakaks.
Tjah. Loodan väga, et mul õnnestub panna veidi enam inimesi nägema, et enda majanduslikku olukorda ja kulutamisharjumusi ei peaks keegi ainuvõimalikuks ja normiks pidama. Kui ise just toimetulekupiiril või lausa vaesuses virelema ei pea, ei tasu siiski unustada, et selliseid inimesi on küll ja veel ning see summa, mida mõni peab normaalseks kulutada väljas lõunat söömas käimisele või väiksele veinipudelile õhtusöögi kõrvale, on mõnele teisele inimesele lausa terve pere nädala (või hullemal juhul lausa kuu) söögieelarve.
Meie 4-liikmelise pere kuine toidueelarve on ca 500€. Kui ma igal tööpäeval väljas lõunat sööksin, oleks ainuüksi minu lõunate kulu minimaalselt +250€ kuus lisaks toidule. See summa on Eestis paljudele tänagi kogu pere toidueelarve limiit, ja selle (minu meelest üüratu) summa eest saadav toit ning elamus ei kaalu minu jaoks seda kulu kohe mitte mingi hinnaga üles.
Mis siis, et ma saaksin seda endale lubada. Minu vanemad näiteks peavad igas olukorras sente veeretama, ja saavad vaat et vähem pensioni kui ma tühipaljale kontorilõunale kulutan?! Eee.. ei, see ei tundu minule sobiva ja tasakaalus väärtusjaotusena.
Igal ühel on oma väärtushinnangud ja ma absoluutselt ei arvusta, et minu töökaaslase prioriteediks on see mugavus vms, mida väljas lõunatamine pakub. See on tema valik ja kuniks keegi ei kannata, las ta olla. Küll aga soovin mõistvamat pilku teistmoodi olukordadele ja otsustele.
Kas teie ka end vahel liigse kokkuhoiu süüdistuste vastu kaitsma peate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar