Mina olen ikka selliseid komejante itsitades pealt vaadanud, ja mõelnud, et no kuuuulge kamoooon! PÄRISELT ei saa ju nii nõrk olla ja selliseid lollusi korda saata?!
Kuigi muidugi saab. Ma olen täitsa kindel, et ma olen isegi puberteedieas mõningaid sõnumeid saatnud, mida hiljem kahetsenud. Rääkimata siis muudest tobedatest tegemistest. Või lausa tegematajätmistest.
Noh, olgem ausad, kuna olen hirmus kohutavalt kaalukas inimene, siis kaalun alati kõik otsused hoolega läbi ja mõtlen, et kas ikka tasub, või saab ka äkki kuidagi lihtsamini. Et noh, kas tasub ikka siin trenni minna, või saaks pigem diivanil sõõrikuid vitsutades lihtsamini läbi? Või kas ikka tasub tube koristada, nagunii tekivad jälle tolmurullid. Ja kas ikka tõesti peab ennast juba täna kokku võtma ja säästma hakkama, sest noh - lemmikpoes on ju allahindlused! Jaaaa niiii edasiii.. Lühidalt, igasugust kohustuste täitmine on minu jaoks alati olnud üks igavene piin ja tüütus, ja tekitab masendust, sest noh, palju mõnusam oleks ju tegeleda meeldivate asjadega ja võimalikult vähe energiat kulutada igasuguste tüütuste peale. Kes ülikoolis käinud, on kindlasti kuulnud ka nö prokrastsinatsioonist ja et prokrastsineerimine on Ühe Tõelise Tudengi tundemärk.
Ja teate, mis ma hiljuti teada sain? Selline käitumine on täiesti normaalne, sest meie aju ongi niimoodi looduse poolt programmeeritud käituma! Aju peamiseks ülesandeks on tegeleda nö ellujäämisinstinkti ärkvelhoidmisega ja aju peamiseks huviks on kiire preemia. Minu aju jaoks näiteks värsked Dunkin Donuts'id on MAAILMA PARIM asi üldse, sest noh, ilmselgelt ma ELAN ja veel väga HÄSTI, kui saan hambad sellistesse ilmaimedesse suruda. Aju ei hooli absoluutselt kiirete süsivesikute, suhkrute ja taimeõlide halvast mõjust minu organismile pikaajalises perspektiivis, sest noh - aju tahab mind elus hoida just siin ja praegu.
Kas pole naeruväärne olukord? Me kõik TEAME, et pikas perspektiivis on meile kasulik süüa tervislikult ja käia hoolega trennis ning säästa korralikult raha, aga meie aju on programmeeritud meile selles osas täiega vastu töötama. Sest aju tahab oma preemiat ja head enesetunnet kohe nüüd ja praegu. Jõusaalis higistamine ja vaeva nägemine ei ole kahjuks minusuguse aju, nö tavalise hernekese esmane valik.
Ja siit tulebki vajadus selle järgi, et me ISE oma aju ära petaks! Selles läheb vaja ainult minu hiljuti "avastatud" imelist salanippi, mis on imelihtne!
Milles siis maagiline nipp seisneb? Alusta väikeste sammude abil, ja luba, et premeerid ennast ja oma aju "kohe varsti". Korruta endale, et siin ei ole midagi rasket, ja et Sa kindlasti tänad ennast hiljem! Aju preemiaks ongi see nö õlale patsutamine, see kiitus, et kui aju Sind praegu toetab selle pisikese ebameeldiva kohustuse täitmises, siis Sina tänad aju hiljem kohe ohtralt! Minu jaoks on see "usu mind, Sa tänad mind hiljem!" saanud viimase aja põhiliseks mantraks ja olen selle abil suutnud uskumatult palju korda saata, tunnen ennast tõeliselt edukana! Kui esialgu tundub, et hästi ei tööta, siis visualiseerin endale kõiki neid tulemusi, mis mind hiljem niiväga rõõmustavad ja ennast tänama panevad, ning see on juba väga korralik tõukejõud!
Näiteks:
- iga kord kui töökaaslastega 10€ kalli töölõuna asemel oma karbiga kaasa võetud ca 0.5€ maksvat putru söön, tean ma täpselt, et tänan ennast selle eest hiljem vägagi! Nii säästan aastas ca 2500€, mille arvelt mul on võimalik edukalt investeerides hiljem mitme aasta jagu peentes restoranides süüa!
- iga kord, kui trenni mineku asemel tundub mõnusam diivanil telekat vahtida, ajan ennast püsti lubadusega, et "see on ainult 30 minutit, aga suurepärane investeering tervisesse! usu mind, Sa tänad selle eest mind hiljem!", ja saangi ennast püsti ja minekut ja 30 minuti asemel on juba lihtne aju veenda, et veel lisa 15 minutit ei tapa vaid teeb ainult tugevamaks, ning ma kindlasti tänan ennast hiljem, kui hirmus väsinud olen, sest siis tean, et see oli seda väärt. Sest aju jaoks on raske mõista seda kaugemas tulevikus saavutatavat "imelist muutust".
- iga kord, kui näen mõnda pikalt tegemist oodanud tööd ja kohe üldse ei viitsi, näiteks seda pagana kasutuna seisvat mänguasja müüki panna, siis tuletan endale meelde, et see on tegelikult raha, mis nurgas tolmu kogub ja mille ma saaksin tööle panna ning hiljem endale varasemat "pensionipõlve" näiteks lubada selle arvelt, ja et kogu liigutus võtab vaid 10 minutit. Nii ongi varsti mänguasjast pilt tehtud, kuulutus lehes ja edukalt maha müüdud, ning saadut rahamasinasse süstides ma tõesti tänan ennast, sest lihtsalt nii hea tunne on teada, et finantsvabadus ei ole enam mägede taga, ning oma panuse andis see 10-15 minutit, mille jooksul ennast kokku võtsin!
- iga kord, kui tahaksin "ainult ühe kommi veel" süüa, siis tuletan endale meelde, et tegelikult aitab küll, see lisakomm pole seda väärt ja kui jätan võtmata, tänan ennast hiljem! Näiteks juba homme, sest jäin endale kindlaks oma 16:8 graafikus ja võin plaanitud ajal plaanitult süüa. Ja teate, tänangi :D Lisaks on ju ka hirmus hea, kui püksinööp jälle kinni mahub :D
Ja nii edasi. Igatahes pean ütlema, et kui jaanuari alguses selle nipi endale mõjutusvahendiks võtsin, ei uskunud ma sellesse väga. Aga lubasin, et tasub proovida, ja alustasin 10-15 minutiliste "sessioonide" abil. Lubasin endale esialgu, et hulluks minna pole vaja, teeme esialgu 15 minutit seda või teist. Ja et mine tea, äkki tänangi ennast hiljem. Kui mitte, olen vaid 15 minutit "kaotanud" hullude kohustuste alla. Ja te ei kujuta ette, kuidas ma ennast nüüd pidevalt tänan :D
Proovige ka! Uskuge mind, te veel tänate ennast hiljem :D
Mind võite ka muidugi tänada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar