Krööööööösuse tunne on :)

 Teate mis!

Helistasin just oma panka ja palusin neil minu kontolt üks extra makse kodulaenu katmiseks võtta.  18 000€ nagu naksti kontolt läinud. Milline emotsioon :D 

Ok, kuna see lisamakse tuli mu ettevõttelt, dividendi maksena, siis on natuke kahju ka. Kujutasin alati ette, kuidas ma oma ettevõttega kõvasti tööd raban paar aastat, ja siis ühel ilusal päeval saan selle teenitud kasumi arvelt endale kopsaka dividendi välja maksta, ja palmi alla puhkama sõita, peentes restoranides käia ja endale hulga erinevaid elamusi lubada. Või siis vähemalt lasta seda invsteerimiskontol  või säästuhoiusel mõnuga paisuda, et veel rohkem hiljem kulutada oleks...

Aaaaaga võta näpust.. reaalsus on see, et investeerimiskontol juba ühtteist on ka, ja tasapisi ta ju toodab. Säästuhoiuse intress on pigem sinna vaevu 3.5% kanti. Aga kodulaenu intress on 5 % juba viimased 5 kuud :( Hullumaja! Nii siis jõudis minuni arusaamine, et see on ikka tõeline tulekahju, mida see 5% intressimäär minu rahakotis põhjustab, ja ammu oleks olnud aeg seda kustutama hakata, eriti arvestades, kui suur minu kodulaen on :(

Teine asi, mis mind täna jälle närvi ajab ja kurvaks teeb, on see, kui möku ma olen asjade ajamisel ja laenukulude arvutamisel. Võtsin kodulaenu pea 5 aastat tagasi, ja tagasi otsustasin maksta võrdsetes põhimaksetes, et ikka võimalikult vähe intressi maksta. Kodulaenu reeglites siin on, et üldiselt tuleb hakata tagasi maksma vähemalt 2% põhiosast, ja kui palga/laenusumma suhe väga kehv, siis isegi 3%, et võimalikult kiiresti see suhe nö turvaliseks muutuks.  Kui mina laenu võtsin, siis oli pangatädi nii "lahke", et pani mull tagasimaksete määramisel 2% määra. Kuigi minu võetud laenusumma oli nii suur, et oleks pidanud reeglite kohaselt maksma pigem 3% aastas. Aaaaga.. ju laenutädi arvas, et nii ikka mulle parem, jääb raha alles söögi ja remondi ja kinos käimise jaoks. Ma ise küll kahtlesin, et aga mõtlesin, et "ah, eks panen siis kõrvale ise, ja äkki saan tootlustki, selle vahe pealt". See vahe oleks olnud 300€ kuus rohkem põhiosa maksena.

Täna, 5a hiljem, tähendab see, et mul oleks juba pea 18 000€ väiksem kodulaenu jääk. Rääkimata, kui palju vähem ma intresse oleks maksnud vahepeal. Ja kas mul on see summa kõrvale pandud, et oleks saanud intressimäärade tõusmisel kohe hakata tagasi maksma? Noooh.. nii ja naa :D Kindlasti oleks saanud rohkem kõrvale panna! Ikka päris kallis õppetund, sest täna maksan iga kuu laenuintresse 1400€, laenu võttes oli see summa 400 € kuus. Ja minu igakuine netosissetulek oli paar tuhat eurot suurem.. Nii et nüüd on ikka päris kitsas käes.

Ühesõnaga. Reaalsus on see, et selliste intressimäärade ja suure kodulaenujäägi juures on ikka päris oluline, et oleks suur puhver, mille abil laenujääki võimalikult vähendada. Minul on kodulaenu maksta veel 310 000 €... Hirmus summa! Üritan siin nüüd arvutada, kas tasub ettevõtte kasumi arvelt veel endale dividende maksta, et seda summat vähendada? Aga dividendiga kaasnev tulumaks on ju KA hirmus kõrge, vaat et kulukamgi seda teha? Kui oleks ometi kristallkuul, mis ütleks, mis see õige otsus on :) 

Mis teie teeks? Maksaks laenuintresse, või tulumaksu dividendide pealt?

Häkin oma elu!

Mõtlesin, et teen siia mõned märkmed, mis minu elus muutunud on, et jääks märk maha teatud valikutest, sh sellest, miks ma eriti ei kirjuta siia midagi :D 

1. 2019. aastal kukkus minu säästude pott peaaegu nulli ja investeerimisportfellist pidin ka suuuuuure ampsu tegema. Kohutavalt valus, aga tean, et pikas perspektiivis see ehk tasub ära. Nimelt ostsin lõpuks oma kodu, ja seega vähendasin oma igakuiseid kulusid eluasemel ca 50% võrra. Kodu sai valitud suure hoolega, peale ca 2 aastast otsimist, et oleks:
   
   
• mõnus elada, mahuks kõik ära ja oleks nii tore, et ei hirmutaks mõte siin elada ka näiteks järgmised 5-10-20 aastat.
  
  
• omaks suurt potentsiaali nii väljaüürimise kui ka võimaliku müügi osas. St ostsin kodu, mis oli oluliselt odavam kui piirkonnas olevad teised variandid, kuna vajas sanitaarremonti. Remondivajadus oli siiski piisavalt tagasihoidlik, et oli võimalik kohe sisse kolida ja elada ilma, et midagi kohe PEAKS tegema. Nii on olnud pea 2a jooksul võimalik seda vaikselt putitada paremaks ilma hingematvaid kulutusi tegemata.
  
  
  
  
  
2. minu pere kasvas 2019. aasta lõpus veel ühe pereliikme võrra. Huvitaval kombel murdusin oma "säästuelu" teekonnalt ehk siis tuli taaskord juurde üks muidusööja, ehk siis mina olen endiselt leibkonnas ainuke leivateenija. Kas siin on tegu mingi "külgetõmbeseaduse" naljaga, et "mõtlesid, et proovid rohkem raha teenida ja vähem kulutada? Hold my beer..."? Igatahes, lugu on selline, et pere on meil nüüd viimased 1,5 a 7-liikmeline. Uusim pereliige nõuab jubedalt tähelepanu, ja on lisanud hulga korrapäraseid kulutusi. Noh, mis seal ikka. Vähemalt on armas selline.
   
   
3. umbes samal ajal olin otsustanud, et soovin veeta oma päevi rohkem "enda meele järgi", ehk hakkasin aktiivsemalt otsima viise, kuidas välja astuda argipäevasest "vara üles, jooksuga kontorisse, päev otsa teiste heaks tooli soojendamist, õhtul täistuubitud rongiga koju, söök-pere-diivan"-rutiinist. Koroona, samal ajal, huvitaval kombel itsitas pihku minu kehvakeste ponnistuste peale ja otsustas õnneks mõned asjad kandikul kätte serveerida, ole vaid naine ja kasuta võimalust. Seega 2020. aasta oli minu jaoks täis suuri muudatusi:
   
   
• hakkasin tööle 100% ainult distantsilt, ehk siis omaenda kodukontorist. Ja mulle VÄGA sobib! Ka peale koroonavaktsiini saamist (kui see sel aastal peaks mingi ime läbi juhtuma) ei ole mul plaanis enam tavapärase kontoriroti orav-rattas-rutiini juurde pöörduda. Vahel harva võib ju tore olla käia kontoris kohvinurgas pläkutamas, aga hommikul kl 8 ja õhtul kl 17 mind tipptunnil kuskil liiklusummikutes vöi täistuubitud rongides te mind enam ei leia.
  
  Kodukontor on imeline - hoian kokku hulga aega kuhugi transporteerumise pealt, viibin päev otsa endale meeldivas keskkonnas, võin vabalt oma kodukontori asukoha liigutada aja- ja kliimavöötmesse, mis mulle meeldib, ning saan tööpauside ajal veeta aega mõne pereliikmega näiteks metsas, aias, külmkapiuksel jne.
  
  Kulud "tööl käimiseks" on aga oluliselt väiksemad - kuna töötan videokõnede ja digitaalsete tööriistade abil, siis ei huvita kedagi, mis mul täpselt seljas on, kas löön ennast hommikul ikka piisavalt "lille", tööle transporteerumiseks ei kulu midagi ning ka pereliikmetele ei pea leidma mingeid kulukaid alternatiivseid paigutusmeetodeid, nagu lastehoid, koertehoid jms luksuseid.
  
  
• vahetasin töökohta, ja seega saan nüüd oluliselt vähem palka, et vältida tööalast stressi ja liigseid kulusid. Eelmises töökohas sain küll igakuiselt suhteliselt hea sissetuleku, kuid arvestades kohalikku astmelist tulumaksu, tundis sellest kohalik valitsus ja maksuamet oluliselt rohkem rõõmu kui mina ise. Nii otsene ülemus kui ettevõtte juht olid totaalsed jobud ning kuigi töökaaslased olid imelised, ja toode, mida ehitasime, väga põnev, oli siiski aeg enda nö prostitutsioon lõpetada. Pidasin vastu päris mitu aastat just tooteidee ja töökaaslaste nimel, kuid see-eest oli stress nii suur, et tervis hakkas otsasid andma ja kehakaal tahtis ka juba saja kiloni jõuda. Üritan enda aega ja ajurakke edaspidi müüa ainult ettevõtetele, kus raha ja pingutuse tasakaal paigas. Nüüd siis saan küll vähem raha igakuiselt, aga kõige rohkem märkab seda ilmselt siiski maksuamet. Mina olen nüüd rahul ja taastun stressist ja depressioonist, võin 100% kodust töötada, tunnen ennast inimesena, keda ka inimesena koheldakse, ja säästan oluliselt "kõrvalkuludelt", sh psühholoogil käimiselt :)) Muide, kui esialgu arvasin, et praegune palk on ju NII palju väiksem, siis peale mõnda arvutamist, tuli välja, et tegelikult ilmselt ka rahaliselt töökoha vahetamisest reaalselt võitsin, kuigi otsene sissetulek on paberil väiksem.
  
  
  
  
  
• alustasin lisaõpinguid, mille eest saab raha! Kui varem olin pidevalt tegelenud enesetäiendamise ja juurdeõppimisega, siis alati pidin selle eest juurde maksma. Nüüd aga selgus, peale mõningast uurimist, et tegelikult on ka minu vanuses võimalik minna täiskasvanu- ja täiendõppesse noore inimese kombel, saada selle eest õppetoetust ja isegi tasuta õppelaenu. Oot, tasuta õppelaenu?! Jah, tasuta ses mõttes, et õppelaenu intress on suurusjärgus ca 0,05% aastas, ehk siis võtan kõik, mis saab, ja vahetan oma kodulaenu ja väikelaenu ja remondilaenu sellise tasuta laenu vastu. Investeeriks ka, aga ilmselt tuleb esmajärjekorras siiski uus kodu väljaüüritavaks teha. Ehk siis - täiendan ennast erialaselt ja laiendan ka niisama silmaringi, boonusena saan hulga "tasuta" raha, igakuine sissetulev rahavool suurenes ca 30% võrra! Õppelaenu tagasimaksmisele ei pea niipea mõtlema, ja siis, kui ükskord peab, saab kuumakse olema vast ca 30-70€/kuus, ehk siis eeldatavalt ei tekita see probleeme, kui ma just praeguses elustiilis radikaalset kannapööret ei tee, ja söömise, joomise ja hasartmängudega ennast põhja ei vii.
  
  
  
  
  
  
• hakkasin vaikselt tegelema nö kõrvaläriga. Minu pikaajaliseks unistuseks on loobuda palgatööst ja hakata enda aja peremeheks. Töötan erialal, mille puhul see on ka väga võimalik, ning tean, et minusuguse aja eest maksavad paljud kohalikud firmad ca 80-130 €/h. Sõltuvalt asukohast muidugi ka poole vähem või veelgi rohkem. Kuna palgatööst päevapealt loobumine ei tundunud mõistlik, ja ise ennast kuidagi hästi müüa ei oska, siis tuleb tunnistada, et kõik sai alguses suht pimesi sülle kukkunud võimalusest. Nimelt, kedagi teist kuhugi tööle parseldada püüdes sattusin hoopis ise olukorda, kus mulle pakuti tunnipõhist konsultandi tööd, distantsilt! Kõik tundus lausa IMELINE, noh, välja arvatud see, et esialgne tunnihind oli imetilluke, aga kuna töö oli ka tutvuste kaudu ise sülle kukkunud, ja põhitegevuste kõrvalt ja esimene kord, siis olin väga rahul ja võtsingi vastu!
  Sain maitse suhu ja tänaseks veendunud, et just sedamoodi oma aega tulevikus tahangi müüa. Rahakrati moodi rakett ma ei ole, aga olen viimase aastaga suutnud teenida oma ettevõttesse ikkagi paarkümmend tuhat eurot, mis nüüd kuskil tööd teha tiksub ja loodetavasti ise raha juurde teenib, samal ajal, kui mina uusi projekte otsin, kus oleks võimalik ennast tulevikus juba korraliku raha eest maha müüa.

Uhhh! Sain vist suuremad asjad kirja! Tuleb tunnistada, et kui neid punkte siin üleval vaatan, siis olen enda üle väga uhke! Olen teinud suuri kauaigatsetud samme viimase 2 aasta jooksul ja selle üle VÄGA uhke! 

Samas väljaminekute piiramise osas ma väga edukas ei ole olnud. Kuna koroona-ajal on peale minu ka kogu pere kodus, siis tuleb tunnistada, et näiteks toidu arvelt säästmine on olnud võimatu, sissetulekud on hoopis kasvanud, mitte kahanenud. Reisimas ei käinud me ju varemgi, ja hobid olid kõik sellised säästu-hobid, aga kuna pereliikmed enam tasuta päeval süüa ei saa, siis minu väljaminekud koroona-ajal oluliselt kasvanud. Lisaks oli oluliselt vaja upgrade'i teha kodusele internetile, et kõigi pereliikmete videokoosolekud ära saaks teenindada. Ja ühistranspordi vältimiseks (mis siin on range "soovitus") on tulnud oluliselt rohkem kulutada autosõitudele. Ja noh, enesekaitsevahenditele on väljaminekud kasvanud. Õnneks väljaminekud riietele/jalanõudele on mõnevõrra vähenenud. 

Kuhu siis nüüd edasi? 2021. tuleb säästmise osas ilmselt kehv aasta :( On vaja teha mõned suured kulutused, et kodu saaks kaubandusliku välimuse ning vajadusel siis nüüd kas välja üüritud, või mahagi müüdud. Maha müümine tundub väga kurb mõte, sest kodu on nii suure hoolega valitud, aga samas kinnisvara hinnad on siin meeletult kasvanud viimase 2 aasta jooksul. No vaatame. Tahaks seda hinnarallit, ja viimaks ometi realiseerunud kaugtöö võimalust ära kasutada, ja ise kolida kuskile oluliselt soojemasse, meeldivamasse ja odavamasse kanti :) 

 Selle viimatimainitud idee osas on aja veel palju tööd vaja teha. Minu selle aasta põhifookuseks jääb kindlasti just enesetäiendamine ja isikliku äri edendamine. Kerge see kindlasti ei ole, ja vahel on tekkinud lootusetuse tunne, aga tegelikult mõistusega võttes saan aru, et kiiresti ja kergelt ei saagi oodata muutusi, kui enda panust ei ole piisavalt muutnud.

Muide, mul on ka 2 huvitavat raamatusoovitust, mis eeldatavasti aitavad neid pikaajalisi eesmärke saavutada. Ise sain need soovitused toredate finantsblogijate käest, aga kui teil märkamata jäi või olete lihtsalt seni edasi lükanud, siis soovitan soojalt - LUGEGE (või kuulake) - Chris Voss  ja James Clear - väärt iga minutit! 

Aasta siis oli 2007...

Eestis oli käibel veel Eesti kroon, ja mina sain esimest korda elus miljonäriks! Tookord aga mitte rahalises mõttes, vaid võtsin endale meeletu eluasemelaenu, ning ostsin maja! See laenukene tegi mind lausa mitmemiljonäriks. Kõik miljonid minu pangakontol olid aga kahjuks suure rasvase miinusemärgiga.

Oli kinnisvara mulli lõhkemise eelõhtu, maja maksis meeletu summa, asus 3 km pärapõrgu väravast linna poole (loe: tähendas mulle igapäevast 45 min tööle ja 45 min koju sõitmist, sellest pool aega kulus ummikutes) ning oli soss-sepa ehitatud, mis tähendas lisaks muudele imelistele puudujääkidele näiteks vajuvaid põrandaid ja talvel seintes külmunud soojaveetorusid.

Pool aastat hiljem kinnisvaramull lõhkes, kinnisvara hinnad kukkusid musta auku ja maja müüa enam polnud kellelegi. Eestimaale saabusid sõbrad masu, täpe ja pupu ning laenuintressid kargasid taevasse. Minu laenumakse kasvas suuremaks kui minu igakuine pangakontole laekuv palganumber, lisaks aga oli kaelas autoliising, ja hoolt kandmist vajasid ka pereliikmed. Töökaotus lõi kui välk ka kõige prestiiźsemate alade, nagu IT-professionaalide taevas, ja olukord oli pehmelt öeldes masendav.

Veetsin oma päevad kontoritööl rügades, et mingi ime läbi töö säilitada, peale kontoritööd läksin kodulähedasse asutusse abitöid tegema lisaraha teenimiseks ning öösel kodus tegelesin vabakutselise tõlkijana. Raskematel aegadel käisin hääletades tööl, sest liisingumakse järel autosse enam bensiini ei jaksanud ka kolmanda töökoha palga abil osta. Aga mustast august tulin välja, tööd ei kaotanud ja eraisiku pankrotti ka ei sattunud!

5 aastat peale "elu kinnisvaratehingu" tegemist sain lõpuks majahurtsikust lahti, koolirahaks üle 1 miljoni krooni. Võtan seda kui suhteliselt kõrget üürimakset (ca 1300€ kuus 5a jooksul) pärapõrgus elamise eest, kuid tegelikult sain peale ajutise elukoha selle raha eest ka olulise finantsõppetunni, ning veetsin samas ka imelisi hetki oma kallite inimestega.

Vaesus ja rahapuudus õpetas meid meeletult leidlikuks, mängisime palju lõbusaid mänge, laenutasime raamatukogust raamatuid ja ehitasime õues lumekindluseid. Õppisin tegema 100 erinevat toitu kartulist ja kiirnuudleid oleme siiani nõus sööma. Tänasel päeval aga tekitab külmavärinaid paljas mõte taas kinnisvara soetamisest, ehkki oma kodu igatsus on meeletu...

Kusjuures ma üldse ei imestanud, kui töökaaslane rääkis eile oma tuttavatest, kes "tõsiselt küsisid, et mis siis saab, kui laenuintress tõuseb, kuidas nad siis ei tea, mis siis saab?!". Ütlen ausalt, mina ka ei teadnud ega saanud aru. "Mis mullist te räägite, ma ei saa ju elu lõpuni oodata kodu ostmisega" olid ka minu argumendid, enne kui selle tõelise finantsõppetunni sain. Tempel mällu igaveseks!

Kuidas veetsid Sina viimase kinnisvaramulli ja majandussurutise perioodi?