Oli kinnisvara mulli lõhkemise eelõhtu, maja maksis meeletu summa, asus 3 km pärapõrgu väravast linna poole (loe: tähendas mulle igapäevast 45 min tööle ja 45 min koju sõitmist, sellest pool aega kulus ummikutes) ning oli soss-sepa ehitatud, mis tähendas lisaks muudele imelistele puudujääkidele näiteks vajuvaid põrandaid ja talvel seintes külmunud soojaveetorusid.
Pool aastat hiljem kinnisvaramull lõhkes, kinnisvara hinnad kukkusid musta auku ja maja müüa enam polnud kellelegi. Eestimaale saabusid sõbrad masu, täpe ja pupu ning laenuintressid kargasid taevasse. Minu laenumakse kasvas suuremaks kui minu igakuine pangakontole laekuv palganumber, lisaks aga oli kaelas autoliising, ja hoolt kandmist vajasid ka pereliikmed. Töökaotus lõi kui välk ka kõige prestiiźsemate alade, nagu IT-professionaalide taevas, ja olukord oli pehmelt öeldes masendav.
Veetsin oma päevad kontoritööl rügades, et mingi ime läbi töö säilitada, peale kontoritööd läksin kodulähedasse asutusse abitöid tegema lisaraha teenimiseks ning öösel kodus tegelesin vabakutselise tõlkijana. Raskematel aegadel käisin hääletades tööl, sest liisingumakse järel autosse enam bensiini ei jaksanud ka kolmanda töökoha palga abil osta. Aga mustast august tulin välja, tööd ei kaotanud ja eraisiku pankrotti ka ei sattunud!
5 aastat peale "elu kinnisvaratehingu" tegemist sain lõpuks majahurtsikust lahti, koolirahaks üle 1 miljoni krooni. Võtan seda kui suhteliselt kõrget üürimakset (ca 1300€ kuus 5a jooksul) pärapõrgus elamise eest, kuid tegelikult sain peale ajutise elukoha selle raha eest ka olulise finantsõppetunni, ning veetsin samas ka imelisi hetki oma kallite inimestega.
Vaesus ja rahapuudus õpetas meid meeletult leidlikuks, mängisime palju lõbusaid mänge, laenutasime raamatukogust raamatuid ja ehitasime õues lumekindluseid. Õppisin tegema 100 erinevat toitu kartulist ja kiirnuudleid oleme siiani nõus sööma. Tänasel päeval aga tekitab külmavärinaid paljas mõte taas kinnisvara soetamisest, ehkki oma kodu igatsus on meeletu...
Kusjuures ma üldse ei imestanud, kui töökaaslane rääkis eile oma tuttavatest, kes "tõsiselt küsisid, et mis siis saab, kui laenuintress tõuseb, kuidas nad siis ei tea, mis siis saab?!". Ütlen ausalt, mina ka ei teadnud ega saanud aru. "Mis mullist te räägite, ma ei saa ju elu lõpuni oodata kodu ostmisega" olid ka minu argumendid, enne kui selle tõelise finantsõppetunni sain. Tempel mällu igaveseks!
Kuidas veetsid Sina viimase kinnisvaramulli ja majandussurutise perioodi?
Mina võtsin ka miljoni krooni väärtuses laenu ja ostsin eluaseme. Elame naisega siiamaani siinsamas. Viimased aastad on laenuintressid tänu negatiivsele euriborile olnud nii naeruväärselt madalad, et lausa lust on laenu tagasi maksta. Praeguseks ka kinnisvara turuväärtus tõusnud juba toonase buumiaja tasemelt veel kõrgemale. Ühel hetkel plaan uuesti ostupoolele asuda, kuid praegune eluase jääb siis väljaüürimiseks. Ehk siis, minul hoopis positiivne kogemus.
VastaKustuta