Võibolla olete ka pidanud vahel üle elama hetke, kus kõhus tõmbab õõnsaks ja otsaette ning seljale tuleb hetkega külm higi? Tunne on selline, et .. "oh f****!!!". Kõlab tuttavalt?
Mul on küll ja üldiselt selliste asjade osas, kus ma ise oleks saanud mingi suure jama või lolluse ära hoida, aga ei mõelnud asjadele õigel hetkel vms.
Näiteks, kui olen hullult ringi sahminud ja siis avastanud, et panin parklas vist kohvitassi, mobiiltelefoni ja rahakoti autokatusele, ise lajatasin ennast rooli ja tõmbasin kaabekaga minema.
Näiteks, või nii... Päriselt on ka juhtunud peaaegu mitu korda, haha! See tunne..
Sellest ajast peale, kui ma otsustasin regulaarselt nö ostupaastu harrastada, juhtub mul sellist külma-higi-hetke paar korda iga kuu, ja seda just rahakotiga! Enamasti reede õhtuti, kui teen laupäevaseid nädala toidukorvi soetamise plaane, hakkan mõtlema, et "oot.. ma pole sel nädalal veel oma rahakotti näinud ega katsunud, ON mul üldse rahakottt (ja raha) veel kuskil?!?"
Enamasti õnneks selgub, et on ikka alles õnneks, lihtsalt on see jõudnud käekotis kõige alla, kuna pole seda juba 6 päeva vaja läinud.
Nüüd juulikuus on asi kohe eriti hull, ma pole mitte ühtegi korda veel rahakotti välja otsinud, et toidupoodi minna! 4 weeks and counting!
Õnneks või kahjuks hakkan aga ka ära harjuma selle olukorraga, ja säilitan kergemini rahu. Peale käekoti pahupidi pööramist on rahakott ju siiani turvaliselt lokaliseeritud. Samas tuleb tunnistada, et oma erinevatele pangakontodele kiikan sisse ikka pea iga päev (või pigem lausa mitu korda päevas, haha).
Keegi optimist siin arvas, et pean ikka paar nädalat veel ilma toidupoodi minemata vastu, elame näeme, ma ise ei julge veel loota! Küll aga tuleb tunnistada, et rikkaliku toiduvaliku puudumine mõjub ülihästi tervisliku kehakaalu hoidmisele/saavutamisele! Lisaks olen patoloogilisest piimaga kohvi joomisest võõrdunud ja avastanud, et piimata kohv on täitsa joodav. Mis järgmiseks..
kolmapäev, 25. juuli 2018
neljapäev, 12. juuli 2018
Säästukuu veidrustest
Igal suvel tabab mind ootamatult olukord, kus suurem osa pereliikmetest on mööda ilma laiali erineval moel oma puhkust nautimas ja kodus ei ole erilist elumärki lausa paari kuu jooksul. Linnakorteri "rõõmud", maal, metsas ja mere ääres on ju mõnusam. See on minu meelest kõige parem aeg üks korralikum säästukuu korraldada ja ennast natuke igapäevamullist välja lükata ja sulgi raputada. Mõjub hästi rahakotile ja tuletab meelde, kui lihtne on liigse tarbimisharjumuse küüsi langeda.
Ah, et kuidas see väljedub? No näiteks, võtsin jaanipäeva paiku käsile traditsioonilise "kapid tühjaks"-eesmärgi täitmise. Viimati käisingi poes kuskil 23. juuni paiku, ja toogi kord jõudis toidukorvi kõigest kohvikoor, 0.5€/kg maksvad värsked kartulid ja natuke värskeid suviseid puuvilju.
Kohe saab sellest mööda 3 nädalat ja tekkinud on juba väike hasart. Kas saab kuu aega täis? Või pean lausa 6 nädalat vastu? Või äkki 8 nädalat? :D Tegin väikese inventuuri:
Küll aga tuleb öelda, et vastab tõele vana hea "tühi kõht on parim kokk!" ütlus ning suure näljaga ja korralikult toiduaegasid jälgides on kõik, mis olemasolevatest toiduainetest valmis teinud, ka oma tee kõhtu jõudnud.
See aga ei tähenda, et isusid ei tekiks. Loomulikult on tänavatel palju isuäratavaid värskeid ilusaid marju ja puuvilju, tänavakohvikutest tuleb maitsvaid grillimise lõhnasid jne. Eelmisel nädalavahetusel olin juba peaaegu murdumas suurest isust millegi vaheldusrikka järele, kui tuli meelde et kevadel sai ju paar kartulit ja igasuguseid seemneid peenrasse susatud. Selgus, et igasugused pahalased olid vahepeal peenra kallal käinud ja heale-paremale otsa peale teinud, seda suurem oli aga minu rõõm leida ohtralt maitsvat värsket naerist ning mõned mõnusad kartulipabulad. Mmmm.. värske võis praegu kartul, milline delikatess!
Edasijõudnute nippe on mul ka! Näiteks töö juures pakutakse meil hommikuks müslit ja võileibu. Kui hommikuvõileivad õigel ajal valmis teha, aga alles lõunaks ära süüa, siis on juba poole päeva kõhutäis tasuta käes! Õhtuooteks on tööl alati puuvili olemas ja nii jääbki ainsaks mureks kodus õhtul üks soe kõhutäis valmis teha.
Sel nädalal aga saan lausa seitsmel järjestikusel päeval tasuta süüa - nimelt viibin töö asjus konverentsil/koolitusel, kus jagatakse maitsvaid kohvipausi-snäkke ja õhtuks kergeid soolaseid suupisteid. Kui vahepalaks veel paar puuvilja haarata, siis ongi terve päev kaetud. Vot nii saab ka optimeerida!
Mis arvate, kas venitan 6 nädalat täis ilma sentigi toidupoodi viimata? 3 nädalat ja 2 päeva siis veel..
Kuidas teie ära elaksite, kui ootamatult peaksite kuu aega sentigi toidule kulutamata toime tulema?
Ah, et kuidas see väljedub? No näiteks, võtsin jaanipäeva paiku käsile traditsioonilise "kapid tühjaks"-eesmärgi täitmise. Viimati käisingi poes kuskil 23. juuni paiku, ja toogi kord jõudis toidukorvi kõigest kohvikoor, 0.5€/kg maksvad värsked kartulid ja natuke värskeid suviseid puuvilju.
Kohe saab sellest mööda 3 nädalat ja tekkinud on juba väike hasart. Kas saab kuu aega täis? Või pean lausa 6 nädalat vastu? Või äkki 8 nädalat? :D Tegin väikese inventuuri:
- külmkapis on veel 1 pakk viilupeekonit, 20 muna, 2 laimi, 1 kg juustu, 500g võid, ketsup ja purgitäis moosi
- sügavkülmas on veel 1 liiter vanilli jäätist (pole minu maitse, aga kui nälg majja jõuab, söön ilmselt silmagi pingutamata ära :D), 1 korra jagu külmutatud puuvilju ja spinatit smuuti tegemiseks, ca 10 singipiruka jagu taigent ja singikuubikuid ning suur hulk külmutatud kananagitsaid (jällegi, pole minu maitse, aga kuna hamba all need ei karju, siis pigem söön neid, kui lasen näljal silmanägemise ära viia!)
- kuivainete kapis on mingi hulk näkileibasid, väike kogus makarone (üldiselt eelistan süüa süsivesikuvaest toitu, seega need jätan tõesti tõsisema näljakriisi perioodiks), mõned kiirnuudlipakid, natuke kuivatatud uba ja hernest, 1 tuunikala konserv, ca 1kg pudrumaterjali (mis suvel ei ole just eriti isuäratav minu jaoks), kohvi ning teed.
See aga ei tähenda, et isusid ei tekiks. Loomulikult on tänavatel palju isuäratavaid värskeid ilusaid marju ja puuvilju, tänavakohvikutest tuleb maitsvaid grillimise lõhnasid jne. Eelmisel nädalavahetusel olin juba peaaegu murdumas suurest isust millegi vaheldusrikka järele, kui tuli meelde et kevadel sai ju paar kartulit ja igasuguseid seemneid peenrasse susatud. Selgus, et igasugused pahalased olid vahepeal peenra kallal käinud ja heale-paremale otsa peale teinud, seda suurem oli aga minu rõõm leida ohtralt maitsvat värsket naerist ning mõned mõnusad kartulipabulad. Mmmm.. värske võis praegu kartul, milline delikatess!
Edasijõudnute nippe on mul ka! Näiteks töö juures pakutakse meil hommikuks müslit ja võileibu. Kui hommikuvõileivad õigel ajal valmis teha, aga alles lõunaks ära süüa, siis on juba poole päeva kõhutäis tasuta käes! Õhtuooteks on tööl alati puuvili olemas ja nii jääbki ainsaks mureks kodus õhtul üks soe kõhutäis valmis teha.
Sel nädalal aga saan lausa seitsmel järjestikusel päeval tasuta süüa - nimelt viibin töö asjus konverentsil/koolitusel, kus jagatakse maitsvaid kohvipausi-snäkke ja õhtuks kergeid soolaseid suupisteid. Kui vahepalaks veel paar puuvilja haarata, siis ongi terve päev kaetud. Vot nii saab ka optimeerida!
Mis arvate, kas venitan 6 nädalat täis ilma sentigi toidupoodi viimata? 3 nädalat ja 2 päeva siis veel..
Kuidas teie ära elaksite, kui ootamatult peaksite kuu aega sentigi toidule kulutamata toime tulema?
pühapäev, 1. juuli 2018
Kuidas raha kokku hoida
Suvi on nii tore aeg, nii palju on võimalik raha kokku hoida!
Teate, kuidas mina kõige rohkem raha kokku hoian? Ma nimelt kõnnin kõigist ahvatlustest mööda ja arvutan, et "ohhh, kuidas ma tahaks praegu seda sushit siin restorani väliterassil süüa! Aga see maksab 15€, hmm.. ma parem hoian selle 15€ kokku ja lähen söön kodus oma 0.5€/kg ostetud värskeid kartuleid".
Ja ongi jälle 15€ rahakotis alles! See raha küll ei tulnud juurde, aga vähemalt ei läinud ära ka. Aga minu meelest see on täiesti fenomenaalne ikka, kui palju ahvatlusi jääb suvisel ajal kogu aeg silma, millega talvel nii suuri probleeme ei ole. Värsked maitsvad aiasaadused, kokteilid, jäätised, maiustused ja kõik muu mõnus, kõik maksab, ja mida on kõikjal silme all ahvatlemas. Rääkimata grillipidudest, vabaõhukontserditest, laatadest ja muudest üritustest, millest kõigist tahaks osa võtta, aga mis tegelikult maksab oluliselt rohkem, kui vaja on. Saaks ju ka lihtsalt randa sõita kaasatehtud toiduga piknikukorvis ja olemist nautida. Talvel pole see probleem üldse nii suur, minu meelest.
Muide, tahan siin jagada ühte toredat nippi, kuidas näiteks lastega piknik mõnusamaks teha ja kuumadel suveilmadel vägagi kasuks võib tulla. Nimelt olen täheldanud, et üheks suuremaks kuluartikliks suvel rannas ja mujal käies on jäätis! See lihtsalt maksab rannas jäätisemüüjalt või kohvikust ostes nii palju rohkem, kui supermarketist kaasa ostes. Kui teil on olemas termos, siis ostkegi jäätis kaasa supermarketist, ning võtke randa oma jäätis kaasa! Üks võimalus on liitrijäätise termosesse ajamine ja selle siis lusikaga söömine, see on lihtsam, kui on olemas nö madalamatsorti toidutermos. Või pulgajäätiste koos paberiga tavalisse teetermosesse lükkamine. Katsetatud, töötab! Hinnavõit suurema pere peale on päris kopsakas, ja jäätis püsib ka tavalises joogitermoses lõdvalt 4-5 tundigi täiesti külm!
Teine näide lihtsast kokkuhoiust on see, kuidas ma kolisin hiljuti. Kõigepealt otsisin kolimisfirma ühe netiportaali võrdlusteenuse abil. Valisin ettevõtte, mille hind kolimiseks tuli mulle kõige odavam. Kolides aga selgus, et meil on asju ikka kõvasti rohkem, kui võiks arvata, ja kogu kraam ei mahtunud kolimisautole ära. Kiire arvutus näitas, et väikebuss rentida ja ise viimane kraam uude kohta vedada on oluliselt soodsam, kui lasta kolimisfirmal (kolmveerand-tühja) furgooniga teine ring veel teha. Ja veel nantuke arvutades selgus, et kui nüüd oma vana autoga 3-4 tiiru teha, saab samamoodi kõik asjad kenasti viidud ja veelgi odavamalt, kui väikebussi rentides. Lihtsalt oluliselt ebamugavam ja tüütum on ju muudkui tassida, tõsta, vedada ja higistada, kui lasta kolimisfirma meestel seda teha ja ise jalgu kõlgutades pealt vaadata.
Aga raha on raha, ja säästmine pole teatavasti midagi muud, kui edasi lükatud tarbimine. Nii ma siis tassisin, tõstsin, vedasin ja higistasin, ning lohutuseks hoidsin silme ees kujutluspilti sellest, kuidas ma selle säästetud mõnekümne euro arvelt mõne aasta pärast võin esmaspäeva hommikul kaua magada ega pea kontorisse käsutäitjaks loivama enam..
Rääkides aga esktreemsäästjatest, siis lugesin täna ühe tüübi arvamust, et "kõige mõttetum on kulutus tualettpaberile, põhimõtteliselt lased kogu raha wc-potist alla", ning seepeale kommenteerijad jagasid kasulikke nippe, näiteks, et tasub töö juures tualetis ära käia, kulub kodus vähem vett ja paberit 😂
Milliseid põnevaid säästunippe te kasutate, et suve nautides vähem raha kulutada?
Teate, kuidas mina kõige rohkem raha kokku hoian? Ma nimelt kõnnin kõigist ahvatlustest mööda ja arvutan, et "ohhh, kuidas ma tahaks praegu seda sushit siin restorani väliterassil süüa! Aga see maksab 15€, hmm.. ma parem hoian selle 15€ kokku ja lähen söön kodus oma 0.5€/kg ostetud värskeid kartuleid".
Ja ongi jälle 15€ rahakotis alles! See raha küll ei tulnud juurde, aga vähemalt ei läinud ära ka. Aga minu meelest see on täiesti fenomenaalne ikka, kui palju ahvatlusi jääb suvisel ajal kogu aeg silma, millega talvel nii suuri probleeme ei ole. Värsked maitsvad aiasaadused, kokteilid, jäätised, maiustused ja kõik muu mõnus, kõik maksab, ja mida on kõikjal silme all ahvatlemas. Rääkimata grillipidudest, vabaõhukontserditest, laatadest ja muudest üritustest, millest kõigist tahaks osa võtta, aga mis tegelikult maksab oluliselt rohkem, kui vaja on. Saaks ju ka lihtsalt randa sõita kaasatehtud toiduga piknikukorvis ja olemist nautida. Talvel pole see probleem üldse nii suur, minu meelest.
Muide, tahan siin jagada ühte toredat nippi, kuidas näiteks lastega piknik mõnusamaks teha ja kuumadel suveilmadel vägagi kasuks võib tulla. Nimelt olen täheldanud, et üheks suuremaks kuluartikliks suvel rannas ja mujal käies on jäätis! See lihtsalt maksab rannas jäätisemüüjalt või kohvikust ostes nii palju rohkem, kui supermarketist kaasa ostes. Kui teil on olemas termos, siis ostkegi jäätis kaasa supermarketist, ning võtke randa oma jäätis kaasa! Üks võimalus on liitrijäätise termosesse ajamine ja selle siis lusikaga söömine, see on lihtsam, kui on olemas nö madalamatsorti toidutermos. Või pulgajäätiste koos paberiga tavalisse teetermosesse lükkamine. Katsetatud, töötab! Hinnavõit suurema pere peale on päris kopsakas, ja jäätis püsib ka tavalises joogitermoses lõdvalt 4-5 tundigi täiesti külm!
 |
| pildi laenasin netist |
Teine näide lihtsast kokkuhoiust on see, kuidas ma kolisin hiljuti. Kõigepealt otsisin kolimisfirma ühe netiportaali võrdlusteenuse abil. Valisin ettevõtte, mille hind kolimiseks tuli mulle kõige odavam. Kolides aga selgus, et meil on asju ikka kõvasti rohkem, kui võiks arvata, ja kogu kraam ei mahtunud kolimisautole ära. Kiire arvutus näitas, et väikebuss rentida ja ise viimane kraam uude kohta vedada on oluliselt soodsam, kui lasta kolimisfirmal (kolmveerand-tühja) furgooniga teine ring veel teha. Ja veel nantuke arvutades selgus, et kui nüüd oma vana autoga 3-4 tiiru teha, saab samamoodi kõik asjad kenasti viidud ja veelgi odavamalt, kui väikebussi rentides. Lihtsalt oluliselt ebamugavam ja tüütum on ju muudkui tassida, tõsta, vedada ja higistada, kui lasta kolimisfirma meestel seda teha ja ise jalgu kõlgutades pealt vaadata.
Aga raha on raha, ja säästmine pole teatavasti midagi muud, kui edasi lükatud tarbimine. Nii ma siis tassisin, tõstsin, vedasin ja higistasin, ning lohutuseks hoidsin silme ees kujutluspilti sellest, kuidas ma selle säästetud mõnekümne euro arvelt mõne aasta pärast võin esmaspäeva hommikul kaua magada ega pea kontorisse käsutäitjaks loivama enam..
Rääkides aga esktreemsäästjatest, siis lugesin täna ühe tüübi arvamust, et "kõige mõttetum on kulutus tualettpaberile, põhimõtteliselt lased kogu raha wc-potist alla", ning seepeale kommenteerijad jagasid kasulikke nippe, näiteks, et tasub töö juures tualetis ära käia, kulub kodus vähem vett ja paberit 😂
Milliseid põnevaid säästunippe te kasutate, et suve nautides vähem raha kulutada?
laupäev, 30. juuni 2018
Plaanimajandusest
Kui tihti ja kui põhjalikke plaane teie teete? Kas eelistate pigem hipilikult "vaadata, mis juhtub", või planeerite detailselt oma isikliku elu, karjääri, rahakoti sisu ja muuga seotu?
Ütlen kohe ära, et noorena olin küll väga hea planeerija, kui midagi planeerida vaja oli, kuid enda heaks oli sellest vähe tulu, sest ei osanud eriti hästi häid eesmärke seada. Nii et enamasti kasutasin oma planeerimis-oskusi kellegi teise heaks, kui sedagi. Tänaseks aga tundub mulle, et ükskõik missugune planeerimine on lihtsalt meelelahutus ja ajaviide, sest enamasti ükski asi plaanide kohaselt mul küll ei kulge, ja seda liiga tihti põhjustel, mida mina ei saa mõjutadagi! Vähemalt tunne on selline..
No näiteks tegin kevadel plaani, kuidas pere eelarvega majandada, reaalselt olen aga väga harva selle piires suutnud püsida. Kulutused on endiselt hullult suured, ja säästukvoot sinna loodetud 43% kanti jõuab harva. Lisaks otsustasin mõned kuud tagasi, et teen kõik selle heaks, et vähendada eluasemekulusid, mis meie perel mõttetult suured ja koledad on. Plaanis seisis siis, et selleks üritan esmajoones hankida isikliku eluaseme, kus elamiskulud oleksid võimalikult madalad. Müüsin isegi suure hulga oma aktsiaportfellist maha, et mitte turu langusega riskida ja oleks eluaseme ostuks vajaliku sissemaksu jagu raha likviidne. Nojah..
Tänaseks võin öelda, et oma kodu ostmise mõte on seni täiega läbi kukkunud ja igasugune täpne plaan edaspidiseks ka puudub, sest nii isikliku elu kui kinnisvaraturu olukord on selline, et kinnisvara soetamine tundub olevat ütlemata suure riskiga praegu. Kes iganes siin on väitnud, et oma kodu ostmine on parim investeering, neile võin tuua vähemalt 6 erinevat lugu oma viimaste kuude majaotsingutest, kus oma kodu on sunnitud müüma inimesed, kes ostsid selle oluliselt kallimalt ja nüüd veedavad nädalaid ja kuid närvesöövas müügiprotsessis, lootes, et "ehk keegi ikka soovib seda maja osta ja ehk ikka saame kahjumit natuke vähendada". Üks pere, kelle maja juba viimased 2 kuud müügis on, müüvad seda üle 40K € odavamalt, kui nad ise selle kõigest 2 aastat tagasi ostsid, kusjuures nad on vahepeal majasse ka hulga raha matnud, lasknud paigaldada uhke köögimööbli jms. Viimase 2 kuu jooksul on nad näidanud maja kümnetele huvilistele, aga maja müüdud ei saa. Ja me ei räägi siin mingitest hurtsikutest, vaid korralikest pereelamutest. Käisin isegi maja paar korda vaatamas, ja olin peaaegu hinnapakkumist tegemas, aga nähes, kui meeleheitlikult maakler üritas kogu aeg vett segada ja maja promoda, et vähegi õnnestuks müüa ja natuke kõrgemat hinda saada, sain aru, et ilmselgelt on kinnisvaraturg käärimas, müügis olevate objektide arv muudkui kasvab ja majamüüjate olukord hakkab üsna meeleheitlikuks minema varsti, mis tähendab, et ostjana tasub mul pigem oodata ja suurem langus ära oodata. Nii oma kodu kui ka potentsiaalse üürikinnisvara soetamise plaanid panin aga sellega mõneks kuuks pausile - tundub, et kannatlikkus võib päris korraliku tasu saada.
Aga tegelikult on üks natuke hea uudis ka. Nimelt õnnestus mul täiesti mitteplaanipäraselt siiski leida veidi odavam üürikorter ning sellega vähendada oma eluasemekulusid ca 500€ võrra kuus (sic!!!). Hea uudis seegi, kuigi uus üürikorter on väiksem ja meile seetõttu veidi ebamugavam, on üürileandja sellevõrra oluliselt normaalsem, ning see sääst ise muidugi kaalub kõik ebamugavused üles! Selle võrra on mul nüüd võimalik säästukvooti tõsta seniselt "loodetavasti 42%" pealt "vähemalt 52%" peale, mis on ju imeline!!! Kuna esialgne plaan oli vähendada igakuiseid eluasemekulusid ca 1200€ võrra kuus (seniselt 2100€ pealt), siis päris rahule jääda ikkagi ei saa ja töö jätkub, et isikliku eluaseme olukord korda saada, ja leida lahendus, mis oleks nö tulevikuks lollikindel. See tähendab siis, et pean leidma võimalikult soodsa ja universaalse majakese või korteri, kuhu vajadusel saan ise alati sisse kolida, ja samas ka igal ajal välja üürida. Kuna meie leibkond on päris suur, siis saate isegi aru, et see on päris keeruline.
Kui aga üldiselt säästupiraadi elust rääkida, siis pean ise tunnistama, et viimase kuu olen tundnud ennast üsna madalseisus. Nimelt hoolimata kõigist pingutustest tundub isiklik säästuprotsent ikka endiselt liiga väike ja finantsvabadus hirmus kaugel kättesaamatus tulevikus. Eriti kui paljudest blogidest käib muudkui rekordsummade imetlemine läbi, samas kui minu "varandus" on suuremas osas kas lihtsalt pangakontol kopitamas, või lausa punaseid numbreid aktsiaportfellis näitamas ning mingeid rekordilisi sissetulekuid pole hoolimata kõigist pingutustest kuskilt paistmas. Kadedus ilmselgelt :D
Aga ei ole hullu. Tegelikult tuleb olla õnnelik ka väikeste võitude üle, olen seda alati rõhutanud, ja kuigi erilisi rekordeid ei tee, tahan ikkagi pisut lippu lehvitada paari huvitava summaga, ehk on teistelegi lohutuseks, et ka väikesed numbrid on palju väärt! Näiteks:
Ahjaa, aruandlusest rääkides, tuli meelde, et täna ongi ju juba juunikuu viimane päev! Sellega kaasneb muidugi ka kuu ülevaade. Spoilerina muidugi tuleb öelda, et mingeid erilisi üllatusi loota ei ole, kurvastusena ilmselt saan tõdeda, et juunikuu säästukvoot lendas miinustesse vms, ja lisaks on aktsiaturud olnud hirmus volatiilsed ja seda pigem sinna punase poole peale. Aga mis siin pikemalt spoilida, võite ilmselt varsti oma silmaga üle kaeda mu rahakoti sisu!
Ütlen kohe ära, et noorena olin küll väga hea planeerija, kui midagi planeerida vaja oli, kuid enda heaks oli sellest vähe tulu, sest ei osanud eriti hästi häid eesmärke seada. Nii et enamasti kasutasin oma planeerimis-oskusi kellegi teise heaks, kui sedagi. Tänaseks aga tundub mulle, et ükskõik missugune planeerimine on lihtsalt meelelahutus ja ajaviide, sest enamasti ükski asi plaanide kohaselt mul küll ei kulge, ja seda liiga tihti põhjustel, mida mina ei saa mõjutadagi! Vähemalt tunne on selline..
No näiteks tegin kevadel plaani, kuidas pere eelarvega majandada, reaalselt olen aga väga harva selle piires suutnud püsida. Kulutused on endiselt hullult suured, ja säästukvoot sinna loodetud 43% kanti jõuab harva. Lisaks otsustasin mõned kuud tagasi, et teen kõik selle heaks, et vähendada eluasemekulusid, mis meie perel mõttetult suured ja koledad on. Plaanis seisis siis, et selleks üritan esmajoones hankida isikliku eluaseme, kus elamiskulud oleksid võimalikult madalad. Müüsin isegi suure hulga oma aktsiaportfellist maha, et mitte turu langusega riskida ja oleks eluaseme ostuks vajaliku sissemaksu jagu raha likviidne. Nojah..
Tänaseks võin öelda, et oma kodu ostmise mõte on seni täiega läbi kukkunud ja igasugune täpne plaan edaspidiseks ka puudub, sest nii isikliku elu kui kinnisvaraturu olukord on selline, et kinnisvara soetamine tundub olevat ütlemata suure riskiga praegu. Kes iganes siin on väitnud, et oma kodu ostmine on parim investeering, neile võin tuua vähemalt 6 erinevat lugu oma viimaste kuude majaotsingutest, kus oma kodu on sunnitud müüma inimesed, kes ostsid selle oluliselt kallimalt ja nüüd veedavad nädalaid ja kuid närvesöövas müügiprotsessis, lootes, et "ehk keegi ikka soovib seda maja osta ja ehk ikka saame kahjumit natuke vähendada". Üks pere, kelle maja juba viimased 2 kuud müügis on, müüvad seda üle 40K € odavamalt, kui nad ise selle kõigest 2 aastat tagasi ostsid, kusjuures nad on vahepeal majasse ka hulga raha matnud, lasknud paigaldada uhke köögimööbli jms. Viimase 2 kuu jooksul on nad näidanud maja kümnetele huvilistele, aga maja müüdud ei saa. Ja me ei räägi siin mingitest hurtsikutest, vaid korralikest pereelamutest. Käisin isegi maja paar korda vaatamas, ja olin peaaegu hinnapakkumist tegemas, aga nähes, kui meeleheitlikult maakler üritas kogu aeg vett segada ja maja promoda, et vähegi õnnestuks müüa ja natuke kõrgemat hinda saada, sain aru, et ilmselgelt on kinnisvaraturg käärimas, müügis olevate objektide arv muudkui kasvab ja majamüüjate olukord hakkab üsna meeleheitlikuks minema varsti, mis tähendab, et ostjana tasub mul pigem oodata ja suurem langus ära oodata. Nii oma kodu kui ka potentsiaalse üürikinnisvara soetamise plaanid panin aga sellega mõneks kuuks pausile - tundub, et kannatlikkus võib päris korraliku tasu saada.
Aga tegelikult on üks natuke hea uudis ka. Nimelt õnnestus mul täiesti mitteplaanipäraselt siiski leida veidi odavam üürikorter ning sellega vähendada oma eluasemekulusid ca 500€ võrra kuus (sic!!!). Hea uudis seegi, kuigi uus üürikorter on väiksem ja meile seetõttu veidi ebamugavam, on üürileandja sellevõrra oluliselt normaalsem, ning see sääst ise muidugi kaalub kõik ebamugavused üles! Selle võrra on mul nüüd võimalik säästukvooti tõsta seniselt "loodetavasti 42%" pealt "vähemalt 52%" peale, mis on ju imeline!!! Kuna esialgne plaan oli vähendada igakuiseid eluasemekulusid ca 1200€ võrra kuus (seniselt 2100€ pealt), siis päris rahule jääda ikkagi ei saa ja töö jätkub, et isikliku eluaseme olukord korda saada, ja leida lahendus, mis oleks nö tulevikuks lollikindel. See tähendab siis, et pean leidma võimalikult soodsa ja universaalse majakese või korteri, kuhu vajadusel saan ise alati sisse kolida, ja samas ka igal ajal välja üürida. Kuna meie leibkond on päris suur, siis saate isegi aru, et see on päris keeruline.
Kui aga üldiselt säästupiraadi elust rääkida, siis pean ise tunnistama, et viimase kuu olen tundnud ennast üsna madalseisus. Nimelt hoolimata kõigist pingutustest tundub isiklik säästuprotsent ikka endiselt liiga väike ja finantsvabadus hirmus kaugel kättesaamatus tulevikus. Eriti kui paljudest blogidest käib muudkui rekordsummade imetlemine läbi, samas kui minu "varandus" on suuremas osas kas lihtsalt pangakontol kopitamas, või lausa punaseid numbreid aktsiaportfellis näitamas ning mingeid rekordilisi sissetulekuid pole hoolimata kõigist pingutustest kuskilt paistmas. Kadedus ilmselgelt :D
Aga ei ole hullu. Tegelikult tuleb olla õnnelik ka väikeste võitude üle, olen seda alati rõhutanud, ja kuigi erilisi rekordeid ei tee, tahan ikkagi pisut lippu lehvitada paari huvitava summaga, ehk on teistelegi lohutuseks, et ka väikesed numbrid on palju väärt! Näiteks:
- sel nädalal olen teeninud juba 20 € jagu kuponge kõigest sellega, et viisin HMi ära terve hulga vanu riideid, mis pereliikmete riidekappidest üle jäid. Vähemalt 10€ jagu on plaan veel nädalavahetusega nii tekitada. Kupongid lähevad kasutusse sügisel, kui endal ja ülejäänud pereliikmetel jälle uue hooaja tarbeks garderoobi vaja uuendada
- lisaks olen sel nädalal maha müünud "kasutatud" mänguasja, mida tegelikult keegi kunagi ei kasutanudki, jälle kodus natuke ruumi juures ja 5.5€ minu rahakotis!
Ahjaa, aruandlusest rääkides, tuli meelde, et täna ongi ju juba juunikuu viimane päev! Sellega kaasneb muidugi ka kuu ülevaade. Spoilerina muidugi tuleb öelda, et mingeid erilisi üllatusi loota ei ole, kurvastusena ilmselt saan tõdeda, et juunikuu säästukvoot lendas miinustesse vms, ja lisaks on aktsiaturud olnud hirmus volatiilsed ja seda pigem sinna punase poole peale. Aga mis siin pikemalt spoilida, võite ilmselt varsti oma silmaga üle kaeda mu rahakoti sisu!
pühapäev, 24. juuni 2018
Ega küll küllale liiga tee ehk kus feilib, seal kohe hulgi
Ahoi, kuidas teil läheb? Kas elasite jaanid kenasti üle? StarFM kutsub kõiki, kes jaanidel joogi - ja söögieelarvega üle pingutasid, mingit rahamängu mängima, kus võiduvõimalus on mingi umbes 1/823536580 aga noh, kui süüa tahaks, siis miks mitte?
Mul õnneks seda muret ei ole, et jaanidele kulunud oleks, nimelt alustasin juba enne jaani traditsioonilise igasuvise projektiga "sööme kapid tühjaks", mis tähendab, poes olen viimase nädala jooksul käinud 1 korra, ja lähinädalatel rohkem plaanis pole. Seegi kord läksin pigem teipi ostma ja taarat viima, aga kui juba seal olin, kasutasin võimalust ja täiendasin natuke värske puu- ja köögivilja varusid. Neid mul kappides nimelt ei ole, aga natuke peaks ikka värsket sööma.
Aga et mis feilidest pealkiri pajatab. Noh, tunnistan siis paar oma viimase aja erilist "edulugu" üles. Saate ka naerda. Viimane näiteks oli selline.
Kuigi meil keegi kodus üldiselt poest pudeli- või purgijooke ei osta, koguneb meile ikkagi pandipurke. Ma nimelt korjan loodusest üles, kui näen, et tropid on jätnud laiali. Või vahel pikemal reisil käies, kui kaasavõetud jook otsas, ostame pudeliga. Seekord käisin enne veel jäätmejaama mingit kraami viimas, ja leidsin sealtki prügikasti kõrvalt kotitäie pandipudelitega, tõstsin autosse, asi see mul siis ühe soojaga need panditaarapunkti ära viia. Panditaarapunktis selgus, et just päev peale jaanipäeva olid ka kõik teised otsustanud tulla taarat tooma. Järjekorras oli juba enne mind üle 5 inimese ja minu seljataha kogunes veel kümmekond. Minu ees oleval vennal oli nii palju taarakotte, et ta sai automaadist üle 25€ tseki. Kujutate ette? Ühe korraga üle 25€ taarat!!!! Ma ei kujuta ette, kui palju tal jookidele enne oli kulunud.. Kogu järjekorras seismise aja palvetasime kõik, et "peaasi et just minu ees masin katki ei läheks".
Ühel vennal minu taga aga sai ootamisest villand ja kinkis oma taarakoti (üsna kleenukese, aga siiski!) hoopis mulle. Nii et tegelikult, kui nüüd mõelda, siis väga suureks läbikukkumiseks ei saagi seda pooletunnist taarapunktis käimist pidada. Aga minu skoor oli ainult 6.8€, mis kadus kohe puuviljade alla.
Või teine feil. Kuidas me otsustasime perega sel korral minna peene reisi asemel ägedale metsikule automatkale. Noh, ikka telkide ja priimusega ja puukide ning sipelgate vahel metsapeatusi tehes. Mõtlesin, et see on ju imeline sääst - ostame ühe korra telgid, magamiskotid ja metsas toidutegemise varustuse, ning on meil tulevikus palju ägedaid matku tulemas! Ei pea mingite hotellide ja öömajade järgi oma tegemisi seadma, ja üldse, kõlab mõnusalt. Tulemus oli pea sama hull, kui Malluka suves. Kui kogu Põhja-Euroopa on viimased 2 kuud suhteliselt põuas ja kuumas vaevelnud, siis meie veetsime oma esimese öö telkidega looduses loomulikult täpselt selle ühe ainsa vihmapilve all, ja ühtlasi selgitasime välja, et meie telgid ei pea vihma. Maksid nad muidugi ka ainult 30€, ma nimelt ei tahtnud midagi kallimat esimesel korral osta, kartsin, et äkki jääb ainsaks telkimiseks, siis pole väga suur kadu. Noh.. ma nüüd ei teagi, kas kallima ja veekindlama telgi puhul oleks paremini läinud ja oleksime mõne öö veel katsetanud? Tuleb tunnistada, et ka madratsite puudumine ja metsas WC puudumine võis oma panuse anda.
Igatahes oli mis ta oli, ülejäänund reisi ööd veetsime mõnuga looduskaunites kohtades kämpingutes sooja duši, köögi ja voodite mõnusid nautides, pagasiruumis hulk telke ja magamiskotte niisama ruumi võtmas. Nii palju siis minu säästuplaanist.
Tegelikult ma tean, et selliseid telkijaid ja automatkajaid on ju mitmeid - kuidas teie teete? Kuidas teete telgielu nii talutavaks, et peale esimest korda kohe koju tagasi või kämpingusse ei lähe?
Üldse on mul viimasel ajal tunne, et kui midagi saab viltu minna, siis ta kindlasti läheb. No et kui otsustad "proovida", siis kindlasti selgub hiljem, et see oli halb mõte. Ja enamasti osutuvad need nö proovimised küllaltki kalliteks õppetundideks, mida hea meelega oleks tahtnud vältida.
Ahjaa, ühte toredat nippi kuulsin ka täna, rääkijaks oli üks säästu- ja finantsvabaduse guru, kuidas tema alati asjade väärtust hindab. Nimelt kujutab ta alati ette, et 10€ on tegelikult hoopis 50€. No näiteks vaatab poes 10€ asja ja mõtleb, et "kas ostaks? Hmm.. Aga kas see on 50€ väärt? Ee.. kindlasti mitte!" Ja kui see asi tema meelest 50€ väärt ei ole, jätab ostmata.
Veidi naljakas ta ju on alati ette kujutada, aga kui sellega jääb hulk mõttetut kraami ostmata, siis miks mitte!
Aga kuidas teie suve veedate?
Mul õnneks seda muret ei ole, et jaanidele kulunud oleks, nimelt alustasin juba enne jaani traditsioonilise igasuvise projektiga "sööme kapid tühjaks", mis tähendab, poes olen viimase nädala jooksul käinud 1 korra, ja lähinädalatel rohkem plaanis pole. Seegi kord läksin pigem teipi ostma ja taarat viima, aga kui juba seal olin, kasutasin võimalust ja täiendasin natuke värske puu- ja köögivilja varusid. Neid mul kappides nimelt ei ole, aga natuke peaks ikka värsket sööma.
Aga et mis feilidest pealkiri pajatab. Noh, tunnistan siis paar oma viimase aja erilist "edulugu" üles. Saate ka naerda. Viimane näiteks oli selline.
Kuigi meil keegi kodus üldiselt poest pudeli- või purgijooke ei osta, koguneb meile ikkagi pandipurke. Ma nimelt korjan loodusest üles, kui näen, et tropid on jätnud laiali. Või vahel pikemal reisil käies, kui kaasavõetud jook otsas, ostame pudeliga. Seekord käisin enne veel jäätmejaama mingit kraami viimas, ja leidsin sealtki prügikasti kõrvalt kotitäie pandipudelitega, tõstsin autosse, asi see mul siis ühe soojaga need panditaarapunkti ära viia. Panditaarapunktis selgus, et just päev peale jaanipäeva olid ka kõik teised otsustanud tulla taarat tooma. Järjekorras oli juba enne mind üle 5 inimese ja minu seljataha kogunes veel kümmekond. Minu ees oleval vennal oli nii palju taarakotte, et ta sai automaadist üle 25€ tseki. Kujutate ette? Ühe korraga üle 25€ taarat!!!! Ma ei kujuta ette, kui palju tal jookidele enne oli kulunud.. Kogu järjekorras seismise aja palvetasime kõik, et "peaasi et just minu ees masin katki ei läheks".
Ühel vennal minu taga aga sai ootamisest villand ja kinkis oma taarakoti (üsna kleenukese, aga siiski!) hoopis mulle. Nii et tegelikult, kui nüüd mõelda, siis väga suureks läbikukkumiseks ei saagi seda pooletunnist taarapunktis käimist pidada. Aga minu skoor oli ainult 6.8€, mis kadus kohe puuviljade alla.
Või teine feil. Kuidas me otsustasime perega sel korral minna peene reisi asemel ägedale metsikule automatkale. Noh, ikka telkide ja priimusega ja puukide ning sipelgate vahel metsapeatusi tehes. Mõtlesin, et see on ju imeline sääst - ostame ühe korra telgid, magamiskotid ja metsas toidutegemise varustuse, ning on meil tulevikus palju ägedaid matku tulemas! Ei pea mingite hotellide ja öömajade järgi oma tegemisi seadma, ja üldse, kõlab mõnusalt. Tulemus oli pea sama hull, kui Malluka suves. Kui kogu Põhja-Euroopa on viimased 2 kuud suhteliselt põuas ja kuumas vaevelnud, siis meie veetsime oma esimese öö telkidega looduses loomulikult täpselt selle ühe ainsa vihmapilve all, ja ühtlasi selgitasime välja, et meie telgid ei pea vihma. Maksid nad muidugi ka ainult 30€, ma nimelt ei tahtnud midagi kallimat esimesel korral osta, kartsin, et äkki jääb ainsaks telkimiseks, siis pole väga suur kadu. Noh.. ma nüüd ei teagi, kas kallima ja veekindlama telgi puhul oleks paremini läinud ja oleksime mõne öö veel katsetanud? Tuleb tunnistada, et ka madratsite puudumine ja metsas WC puudumine võis oma panuse anda.
Igatahes oli mis ta oli, ülejäänund reisi ööd veetsime mõnuga looduskaunites kohtades kämpingutes sooja duši, köögi ja voodite mõnusid nautides, pagasiruumis hulk telke ja magamiskotte niisama ruumi võtmas. Nii palju siis minu säästuplaanist.
Tegelikult ma tean, et selliseid telkijaid ja automatkajaid on ju mitmeid - kuidas teie teete? Kuidas teete telgielu nii talutavaks, et peale esimest korda kohe koju tagasi või kämpingusse ei lähe?
Üldse on mul viimasel ajal tunne, et kui midagi saab viltu minna, siis ta kindlasti läheb. No et kui otsustad "proovida", siis kindlasti selgub hiljem, et see oli halb mõte. Ja enamasti osutuvad need nö proovimised küllaltki kalliteks õppetundideks, mida hea meelega oleks tahtnud vältida.
Ahjaa, ühte toredat nippi kuulsin ka täna, rääkijaks oli üks säästu- ja finantsvabaduse guru, kuidas tema alati asjade väärtust hindab. Nimelt kujutab ta alati ette, et 10€ on tegelikult hoopis 50€. No näiteks vaatab poes 10€ asja ja mõtleb, et "kas ostaks? Hmm.. Aga kas see on 50€ väärt? Ee.. kindlasti mitte!" Ja kui see asi tema meelest 50€ väärt ei ole, jätab ostmata.
Veidi naljakas ta ju on alati ette kujutada, aga kui sellega jääb hulk mõttetut kraami ostmata, siis miks mitte!
Aga kuidas teie suve veedate?
esmaspäev, 4. juuni 2018
Optimeerin autopesu
Esiteks tunnistan kohe ausalt üles, et olen viimasel viiel aastal autot võimalikult harva pesnud. Sest noh, suht kallis lõbu on see minu meelest, kui just ei ole isiklikku voolikut jms käepärast. Pealegi paistavad nii kriimud ja roostetäpid minu vana autoromu päevi näinud kerelt vähem välja 😎
Aga vahel, kui olen pikalt kuskil puude all parkinud ja ukse avamiseks lingist enam haarata väga ei taha, peab selle tüki siiski ära tegema. Või noh, kui pole ammu vihma sadanud ja kangesti tahaks vihma ;)
Nii ka eile. Juba mitu nädalat olid pereliikmed nurisenud, kui autot nägid, ja eks endalgi oli piinlik vaadata, hirmus must ja kole, tuli midagi ette võtta, kuigi väga ei tahaks raha niisama rentslist alla lasta.. Üks minu säästu-iidolitest rääkis aga, et tema ei käi kunagi autoga statoilis pesemas, ja mingist ultrapeenest eskpertidepoolsest käsipesust ei mõtlegi. Vaid käib oma autoga ise-pesulas, kus pesemine maksab 0.25€ minutis ja teeb kogu tüki 2€ eest ära!
Saate aru?! 2€ eest peseb auto puhtaks, on see tõesti võimalik?! Minu jaoks on Eestis käies autopesu üks luksustest, sest küsitav 12-16€ (talvel kallim) tundub päris vähe siinse pesu hinna kõrval. Aga et autot on võimalik pesta 2€?? Hakkasin siis uurima, ja leidsin ka oma kodu lähedalt pese-ise-auto-puhtaks-tüüpi koha. Sõitsin autoga kohale, maksin esimesel korral 10€ ja nühkisin auto seebi, vee ja vaha abil kenasti läikima. Oli ilus küll, aga hinge jäi tunne, et - 10€, kas kuidagi palju pole ikka veel? Kui mõni vend teeb 2€ga..
Seekord pidin jälle minema, maksin esialgu 4€, ja sain selle eest kõigepealt auto märjaks, siis üleni seebitatud, siis loputatud, ja veerand vahatatud. Oi pagan, tahaks ikka üleni vahatada, nii et maksin veel 2€ juurde ja vahatasin lõpuni, lõpuks sai veelkord loputatudki. 6€ eest nägi auto minu arust super välja!
Ja hinnaga olen muidugi super rahul! 6€ tundub mulle ikka juba valgusaasta kaugusel harjumuspärase 12-26€ summast. Aga kuidas seda siis veelgi vähendada? Kuidas teie teeksite? Äkki peaks esimese loptamise ära jätma, kohe seebi ja harjaga peale lendama, loputama, ainult aknad vahatama ja siis veel korra loputama?
Mis arvate, kas on võimalik auto 2€ eest auto ära pesta, kui minut maksab 0.25€? Autopesula ise soovitab, et kui tahad lihtsalt loputada, siis kasuta 4€ programmi - eelpesu ja loputus, ja nende "harju keskmise liigutuskiirusega" saab väidetavalt auto loputatud 4€ eest.
Mina seega kiirkiirusel peaks 2€ hakkama küll saama? :D
neljapäev, 31. mai 2018
Vaatan maikuu üle
Ahoi, ahoi üle pika aja! Kalendrikuu pole veel läbi, aga kuna rahaliste laekumistega on selleks kuuks ilmselt seis lukus, teen varakult ülevaate ära.
Kuidas siis maikuu läks?
Alustame kõige tähtsamast - emotsionaalselt läks väga raskelt. Tulevik on ebaselge, sest ees ootab kolimine ja keegi ei tea, kuhu täpselt kolida võiks. Ilmselt peaks minema vaatama, palju Jyskis telgid maksavad 😀 Kohustused on üle pea ja erilisi saavutusi või rõõme pole ette näidata.
Füüsilise heaolu osas pole ka millegagi kiidelda - kohustused ja jamad on üle pea, mis tähendab, et sporti teha ega vaba aega hästi veeta pole õnnestunud ja keha annab igapäevaselt tunda, et ta pole rahul sellega, kuidas teda koheldakse.
Finantsilise olukorra osas oli juba kuu alguses selge, et midagi väga roosilist pole oodata. Nimelt on ebaselgus tulevase elukoha osas pannud teatavad ootused ja piirid, mistõttu pidin suure hulga oma aktsia-, fondi- ja muude investeeringuteportfellist lihtsalt likvideerima, et olla valmis tulevikuootamatusteks. Suurem dividendihooaeg hakkab ka läbi saama ning erilisi passiivseid laekumisi enam oodata kuult ei julgenud.
Aga mis siin pikalt heietada, klõbistan arvelaual numbrid kokku ja toon päevavalgele.
Kõigepealt pean kiitma Mintost, kuhu aprillis otsustasin sisse piiluda ja vaadata, kuidas see minu investeermistööriistaks sobib. Investeerisin hädised 100€, kuna rohkem ei ole praeguses ebakindla tuleviku olukorras minu meelest mõistlik raha kuskile kinni panna. Otsustasin ära kasutada Mogo autolaenude cash-back kampaaniat, raha investeerisin käsitsi laenusid valides 10€ kaupa. Üks laen maksti maikuus juba enneaegselt tagasi, ja intressid laekusid ka enamvähem kenasti, mis tähendab et 100€ on selle 5-6 nädala jooksul saanud 105.62€!!! Mina olen rahul.
Investly's laekus 28.84€ faktooringuintresse, ja nagu Investly'le kombeks, jäi midagi ka laekumata, seekord ootan tagasi 50€ väärtuses investeeringut, ning 0.36€ intresse.
Aktsiadividende laekus 458€ jagu, ja oma portfelli likvideerides olen müünud ka suure hulga aktsiaid pisikese kasumiga, mida hetkel kahjuks kokku lüüa ei viitsi. Eile näiteks müüsin oma portfelli armsaima (ja suurema osakaaluga) Realty Income'i kogu täiega maha, sest valuutakursside seis oli minu jaoks hirmus soodne, teenisin selle aasta jooksul, mil Realty't omasin, temalt stabiilsed 150€ kasumit. Müügiga kaotasin kahjuks stabiilse igakuise dividendide voo, aga olukord nõuab ohvreid, loodetavasti ajutiselt!
Kokku laekus sel kuul passiivselt 493€
Ja läbi aegade on minu rahamasinake mulle trükkinud juba 4911 tuttuut ja ilusat €-kest!
Järgmisel kuul ilmselt enam sellist positiivset aastast kasvu ette näidata ei saa. Nimelt on kogu portfelli likvideerimise tulemusel aga on tänaseks minu maisest varast ca 70% likviidne ehk sulaselge raha erinevatel pangakontodel.
Minu netoväärtuse seis aga pakkus mulle tõelise üllatuse - näeb välja palju positiivsem, kui ma oodata oskasin!
Ehk siis nagu näete, on puhasväärtus siiski jõudsalt kasvanud ja tegelikult olen sel kuul veel kenasti plaani järgimas. Ilmselgelt aitasid sellele kaasa igasugused minu kasuks toimunud valuutakõikumised.
Siiski ma parem ei hakka vaatama, kui palju rohkem oleksin täna omanud, kui poleks pidanud oma mõnusaid häid aktsiaid müüma, mis peale müüki on edasi rallitanud. Vaadates aga, kuidas Itaalia jms poliitilised ja majanduslikud olukorrad börsidega teevad, on mul natuke ka hea meel, et portfell nii suures osas likviidne on. Öösel saab rahulikult magada.
Kahjuks pole kindel, mis järgmistel kuudel ees ootab, ning pean tunnistama, et kulude poole pealt oli küll järjekordne väga valus kuu, kulutusi sai tehtud selgelt liiga palju. Ilusad suvised ilmad, mõnuga grillimist ja palju ringi sõitmist, et kodu otsida. Ehk läheb paremaks. Või siis mitte. Nii et säästukvooti ma väga kokku lüüa ei julgegi.
Lisaks võib juhtuda, et juba mõne kuu jooksul pean tabelisse kirjutama ka suured rasvased miinus-numbrid, kodulaenu jms kohustuste näol. Siiski hellitan ka veel väikest lootust, et selle abil suurendan oluliselt oma igakuist säästukvooti! Elame-näeme!
Aga kuidas teil maikuu läks?
teisipäev, 8. mai 2018
Oiioiiioiii, kui valus!
Teate, mis oli 1,5a tagasi minu kõige suuremaks motivatsiooniks aktsiabörsile suundumises? Ikka vana hea FOMO aka Fear of Missing Out ehk aru saamine, et kui ei alusta, siis kohe kindlasti ei võida ega teeni.
Ja ma võin öelda, et täna ma ei pea kunagi tehtud säästmis-ja investeerimisotsuseid küll absoluutselt kahetsema! Tänu sellele otsusele ja nii teoreetiliselt kui praktiliselt saadud õppetundidele olen kümneid kordi targem, mul on põnev ja tasu hobi, ning mul on lootus kunagi orava-rattast pääseda. Ehk ise otsustada, kuidas ja millele oma aega veedan.
Selle alustamise juures oli minu kõige suuremaks hirmuks loomulikult see, et "aga mis siis, kui ostan halbu aktsiaid, ja kaotan kõik?"
"Äkki oleks lihtsam kohe lihtsalt see kogutud rahanatuke ära põletada?"
"Äkki tuleb hullem börsikrahh?"
Ja nii edasi. Kujutate ilmselt ette küll, ja nii mõnegi puhul ehk sama hirm hoiab tagasi?
Eks sellel hirmul on muidugi tugev põhjus. Tõsi ta on, et börsil on võimalik palju raha kaotada, ka kõige professionaalsemad investeerijad ei saa ennast kuidagi selgeltnägijaks pidada ja ootamatusi tuleb ikka ette. Mõjufaktoreid on nimelt nii palju.
Ja tuleb tunnistada, et olen sõrmi kõrvetanud küll.
Esimeseks õppetunniks oli üks armas lennufirma aktsia, mida ostsin nii väikese summa eest ja müüsin nii kiiresti pisikese kasumi tekkides, et tegelikult maksin kasumist oluliselt suurema summa teenustasudele. Lisaks nüüd aasta hiljem aktsiahinda vaadates selgub, et oleksin aastaga 50% kasumit teinud, kui poleks müünud.
Teiseks õppetunniks oli see, et keskendusin natuke liiga palju ilusatele ajaloolistele dividenditootluse numbritele, hoolimata sellest, kuidas ettevõtte finantsasjadega ja aktsiahinnaga parasjagu lood. See tähendab, et päris paljudel minu portfelli sattunud aktsiate tootluse kohal näen praegu hirmuäratavat miinust. Jah, dividende toodavad seni kenasti, aga mingit garantiid ei ole, et aktsia hind ise ka kunagi veel minu ostuhinnani vähemalt jõuab, mis tähendab, et aktsiaid täna müües jääksin hoolimata dividendide laekumisest potentsiaalselt korralikku miinusesse. Matemaatiliselt öeldes:
(aktsiate hulk* aktsia ostuhind) > ((aktsiate hulk * aktsiate tänane hind)+sum(kõik laekunud dividendid))
Loodan, et nii pea neid aktsiaid müüma ei pea, kogun seniks rahulikult dividende, ja aegajalt kiibitsen kurvalt negatiivset aktsiahinda. Juurde ka osta ei taha, kui pole just erilise kvaliteetettevõtte aktsiaga, aga need viimased üldiselt pole pikalt madala hinnaga saadaval kunagi.
Kolmandaks ja kõige valusamaks õppetunniks on osutunud aga hoopis tänane situatsioon, ja see võib teile tulla üsna üllatavalt võibolla. Nimelt eile pidin ma maha müüma suure hulga oma aktsia- ja indeksfondi portfellist. Ja see on väga valus tunne. Teate, miks? Sest tegu oli nii heade ettevõtete aktsiatega, mis on juba 1,5 aastat mulle hoolega dividende portfelli kukutanud ja lisaks ka hinnas muudkui rasvasemaks läinud. Kui oleksin saanud neid edasi hoida, oleks üsnagi kindel, et oleksin aastate jooksul aina kasvavat kasumit nende pealt saanud ja sellest nüüd ilma jäämine on ikka tõeliselt valus kaotus!
Saate aru? Müüsin aktsiad kasumiga maha, ja olen kohutavalt kurb! Kus on loogika? 😂 Eile aktsiaid müües mõtlesin, et hoian täna heaga kohe börsist eemale, et mitte haavale soola raputada. Aga kas ma siis suutsin? Ei, loomulikult kiikasin, kuidas börsil läheb. Teate, mis nägin? Näiteks üks aktsia, mille eile pidin maha müüma, tegi tänase päevaga sellise hüppe:
Ja sellest hüppest pidin mina mokad puhtaks pühkima. Nali on veel selles, et just antud aktsia puhul eile veel kahtlesin, kas müün kohe, või hoian ühe päeva veel. Müüsin kohe..
Aga kahetseda pole midagi. Börsi puhul on üks kindel reegel, mida alati jälgida. Börsil ei või hoida raha, mida lähemal ajal vaja võib minna. Professionaalid ütlevad, et ei tohiks börsile panna mitte sentigi raha, mida lähema 3-5 aasta jooksul vaja võib minna. Kuna minul läheb lähemal ajal suuremat summat vaja, pidin kõik oma rahamasina-plaanid ümber mängima, ega saa kahjuks võimaliku tõusu osas spekuleerida. Lohutuseks on see, et üks teine eile müüdud aktsia kukkus täna -2,5%, minu silmis ilma mingi reaalse mõistliku põhjuseta. Minul aga raha seisab kindlalt kontol.
Ehk kokkuvõtteks - kõige valusam börsil ei ole mitte börsile investeerimine ja vahel väikese õppetunni saamine vale aktsia ostu puhul, vaid hoopis olukord, kus peab börsilt lahkuma. Börsilt lahkumine on kindla garantiiga, et tuleviku kasum jääb saamata!
Kas olete ka olnud olukorras, kus peate oma portfelli müüma? Kuidas tundus?
Ja ma võin öelda, et täna ma ei pea kunagi tehtud säästmis-ja investeerimisotsuseid küll absoluutselt kahetsema! Tänu sellele otsusele ja nii teoreetiliselt kui praktiliselt saadud õppetundidele olen kümneid kordi targem, mul on põnev ja tasu hobi, ning mul on lootus kunagi orava-rattast pääseda. Ehk ise otsustada, kuidas ja millele oma aega veedan.
Selle alustamise juures oli minu kõige suuremaks hirmuks loomulikult see, et "aga mis siis, kui ostan halbu aktsiaid, ja kaotan kõik?"
"Äkki oleks lihtsam kohe lihtsalt see kogutud rahanatuke ära põletada?"
"Äkki tuleb hullem börsikrahh?"
Ja nii edasi. Kujutate ilmselt ette küll, ja nii mõnegi puhul ehk sama hirm hoiab tagasi?
Eks sellel hirmul on muidugi tugev põhjus. Tõsi ta on, et börsil on võimalik palju raha kaotada, ka kõige professionaalsemad investeerijad ei saa ennast kuidagi selgeltnägijaks pidada ja ootamatusi tuleb ikka ette. Mõjufaktoreid on nimelt nii palju.
Ja tuleb tunnistada, et olen sõrmi kõrvetanud küll.
Esimeseks õppetunniks oli üks armas lennufirma aktsia, mida ostsin nii väikese summa eest ja müüsin nii kiiresti pisikese kasumi tekkides, et tegelikult maksin kasumist oluliselt suurema summa teenustasudele. Lisaks nüüd aasta hiljem aktsiahinda vaadates selgub, et oleksin aastaga 50% kasumit teinud, kui poleks müünud.
Teiseks õppetunniks oli see, et keskendusin natuke liiga palju ilusatele ajaloolistele dividenditootluse numbritele, hoolimata sellest, kuidas ettevõtte finantsasjadega ja aktsiahinnaga parasjagu lood. See tähendab, et päris paljudel minu portfelli sattunud aktsiate tootluse kohal näen praegu hirmuäratavat miinust. Jah, dividende toodavad seni kenasti, aga mingit garantiid ei ole, et aktsia hind ise ka kunagi veel minu ostuhinnani vähemalt jõuab, mis tähendab, et aktsiaid täna müües jääksin hoolimata dividendide laekumisest potentsiaalselt korralikku miinusesse. Matemaatiliselt öeldes:
(aktsiate hulk* aktsia ostuhind) > ((aktsiate hulk * aktsiate tänane hind)+sum(kõik laekunud dividendid))
Loodan, et nii pea neid aktsiaid müüma ei pea, kogun seniks rahulikult dividende, ja aegajalt kiibitsen kurvalt negatiivset aktsiahinda. Juurde ka osta ei taha, kui pole just erilise kvaliteetettevõtte aktsiaga, aga need viimased üldiselt pole pikalt madala hinnaga saadaval kunagi.
Kolmandaks ja kõige valusamaks õppetunniks on osutunud aga hoopis tänane situatsioon, ja see võib teile tulla üsna üllatavalt võibolla. Nimelt eile pidin ma maha müüma suure hulga oma aktsia- ja indeksfondi portfellist. Ja see on väga valus tunne. Teate, miks? Sest tegu oli nii heade ettevõtete aktsiatega, mis on juba 1,5 aastat mulle hoolega dividende portfelli kukutanud ja lisaks ka hinnas muudkui rasvasemaks läinud. Kui oleksin saanud neid edasi hoida, oleks üsnagi kindel, et oleksin aastate jooksul aina kasvavat kasumit nende pealt saanud ja sellest nüüd ilma jäämine on ikka tõeliselt valus kaotus!
Saate aru? Müüsin aktsiad kasumiga maha, ja olen kohutavalt kurb! Kus on loogika? 😂 Eile aktsiaid müües mõtlesin, et hoian täna heaga kohe börsist eemale, et mitte haavale soola raputada. Aga kas ma siis suutsin? Ei, loomulikult kiikasin, kuidas börsil läheb. Teate, mis nägin? Näiteks üks aktsia, mille eile pidin maha müüma, tegi tänase päevaga sellise hüppe:
Aga kahetseda pole midagi. Börsi puhul on üks kindel reegel, mida alati jälgida. Börsil ei või hoida raha, mida lähemal ajal vaja võib minna. Professionaalid ütlevad, et ei tohiks börsile panna mitte sentigi raha, mida lähema 3-5 aasta jooksul vaja võib minna. Kuna minul läheb lähemal ajal suuremat summat vaja, pidin kõik oma rahamasina-plaanid ümber mängima, ega saa kahjuks võimaliku tõusu osas spekuleerida. Lohutuseks on see, et üks teine eile müüdud aktsia kukkus täna -2,5%, minu silmis ilma mingi reaalse mõistliku põhjuseta. Minul aga raha seisab kindlalt kontol.
Ehk kokkuvõtteks - kõige valusam börsil ei ole mitte börsile investeerimine ja vahel väikese õppetunni saamine vale aktsia ostu puhul, vaid hoopis olukord, kus peab börsilt lahkuma. Börsilt lahkumine on kindla garantiiga, et tuleviku kasum jääb saamata!
Kas olete ka olnud olukorras, kus peate oma portfelli müüma? Kuidas tundus?
neljapäev, 3. mai 2018
Holy crap, matemaatika on ikka imeline!
No see kinnisvara-teema on endiselt aktuaalne ja pean teile ka ausalt tunnistama, et olen viimase kahe päevaga oluliselt rohkem numbreid peas ja exceli-tabelites edasi tagasi ja ringiratast veeretanud, kui mul eurosentides maist vara on ilmselt. Kogu selle algebratunni tulemusena tahan ka teile avaldada verise tõe.
Nagu hoolikam lugeja juba teab, olen truu üürituru tarbija, seda juba palju aastaid. Põhjuseid on mitmeid.
Peamiseks põhjuseks siis see, et meie pere puhul on tegemist üheainsa sissetulekuga, kuid päris arvuka leibkonnaga. Ehk me lihtsalt ei saa midagi osta, kuna ei suuda normaalset kodulaenu teenindada.
Teiseks muidugi see, et elu keerdkäigud on meid juba mitmeid aastaid riigist riiki ja linnast linna veeretanud, kinnisvara soetamine on selle võrra astmeliselt keerulisem. Laenu on raske saada, ja kunagi ei tea, millal jälle tee jalge alla võtame.
Kolmandaks muidugi see, et kodulaenu saamiseks on üldiselt päris kopsakat sssemakset vaja omada, ja selle kokku kuhjamine on võtnud päris hoolega aega.
Neljandaks ja vähemtähtsamaks ei saa muidugi ka pidada meie varasemaid valusaid "kinnisvara õppetunde", mille mittekordumises ei ole ma sugugi kindel.
Aga kuna kodutuks jääda ka ei saa lubada, hakkasin lähemalt ringi vaatama. Kui seni oli meie igakuine üüriarve minu jaoks juba taluvuse piiril ehk lähenes 40% meie sissetulekust (ja oli üldiselt arulagedalt suur summa), siis nüüd paistab olukord üüriturul veelgi nutusem olema. Ca 2000€ eest kuus saab meie linnas üürida tillukese tikutoosidest koosneva pimeda korteri kuskil slummis.
Meil aga on elukvaliteedile terve hulk kriteeriume - tahaks ju elada nii, et kõigil on ruumi, et tööle saaks jalutada, garaazis oleks ruumi korralikule dziibile, õhtul tahaks aias grillida ja talvel kamina ees varbaid soojendada. Siinsel üüriturul, kui tahad lihtsalt inimväärsemalt elada, siis on üürid pigem sinna 3000+ euriku kanti. Sellite elukvaliteedi-soovidega arvestades lähenevad üürihinnad pigem 4000+ eurot/kuus suurusjärgule.
Mina jäärapea tahaksin, et peale üüri maksmist jääks perele ka toiduraha piisavalt. Seega - mis siis teha?
Hakkasin vahelduseks hoopis arvutama. Kui nüüd kõigist neist elukvaliteedi-soovidest umbes 25 kraadi kuraasi maha keerata, mis jääb järele?
Võtsin kinnisvara müügiportaalist välja paar näidet:
Arvutan välja majakese regulaarsed kulud, milleks on siis elekter, vesi, prügivedu, internet, kindlustus, KÜ maksud, kinnisvaramaks NING kodulaenu intress, siis selgub, et igakuisteks kuludeks tuleks 815€ kuus. Ja mul oleks oma maja, teate küll, "oma tuba, oma luba".
Say What?! Kas ma juba mainisin, et praegu maksan iga kuu 2000€ ja hea, kui korteris hingata julgen ning vahel kikivarvul ringi käia. Mingeid mugavusi siin ei ole, aga ära me siia mahume ja kui aega on, jõuab ka jala tööle minna. Kui see "luksus" ära võtta, kukuks kuised kulud -60%?! Tunnen, kuidas süda tilgub verd..
Ah et mida ma veel ootan? Asjale lisandub paar AGA.
Aga maja ostmine on suure kohustuse kaela võtmine.
Aga majaomanikena hakkab meie pere ühistranspordis aega kulutama 2080 h aastas. Aeg on ju ka raha? Lisaks kasvavad oluliselt kulutused transpordile.
Aga majalaenuga tuleb kaasa kohustuslik laenu amorteerimine, mida ei saa samuti kuigi kindlaks investeeringuks pidada, sest mingit garantiid pole, et maja kunagi müüa õnnestub.
Aga maja vajab hoolega remonti ja seob suure hulga raha enda alla.
Aga majas kipuvad asjad katki minema ja nende asendamiseks on paksu rahakotti vaja.
Aga me isegi ei tea, kas me kolme kuu pärast ka veel siin linnas (või lausa siin riigis!) elame.
Aga kunagi ei tea, mis hullud naabriteks on ja kas nendega koos eksisteerida suudame.
Aga kinnisvarahinnad võivad vabalt kukkuda 50%. Põhjamaades on aastaid räägitud kinnisvaramullist ja viimase aasta jooksul pidevalt sahistatud suurest krahhist ja mine tea, mis need rahvusvahelised poliitilised tuuledki toovad järgmiseks?
Aga.. aga.. aga. Ja ühelegi aga-le ei ole mul head vastust.
Siis vaatasin veel korra, et mis siis minu säästukvoodiga juhtuks, kui kodukulud kukuksid 60% ja võtaksin selle kohustusliku säästmise kinnisvaralaenu näol?
Say What?! Kas ma juba mainisin, et eelmise aasta keskmiseks säästukvoodiks tuli väga napilt 33% ja selle aasta prognoosiks pole üle 40% eriti julgenud loota. Maja ostes võiksin vabalt oma kuiste kulutuste määra tõsta (ja näiteks veidi remondile, transpordile ja lõbustustele tehtavaid kulusid kergitada), teeksin loodetavasti lõpuks pisut edukamalt kinnisvarainvestori karjääri ja jõuaksin siiski korraliku marginaaliga ihaldatud 50% klubisse?! Maja ostes lisanduks minu investori-portfelli ka uus investeeringuliik nimega kinnisvara, mida teoreetiliselt peaks saama siiski hiljem kenasti maha müüa.
Eriti ahvatlev tundub mulle selline investeerimisvorm, kui osta piisavalt kehvas korras kinnisvara, sisse kolida ja siis tasapisi oma jõududega värskendada ning korrastada, et siis õigel hetkel korraliku kasumiga maha müüa. Soodsaks asjaoluks on vast veel seegi, et siinsel kinnisvaraturul tähendab "kehvas olukorras" enamasti seda, et viimase 10 a jooksul pole tapeeti vahetatud ja köögikapid on paar aastakümmet ilmavalgust näinud (kuid enamasti kasutatavas seisukorras).
Mul tundub, et elukvaliteedi-soovides järele andes elukvaliteet justkui hoopis tõuseb. Tuleb vaid tasa sõuda, vähe nõuda, sammhaaval edasi pürgida ja vahel natuke riskidagi? Mis arvate, jube poeetiline?
Kas peaks kodukulusid vähendama või kinnisvarasse investeerima?
Nagu hoolikam lugeja juba teab, olen truu üürituru tarbija, seda juba palju aastaid. Põhjuseid on mitmeid.
Peamiseks põhjuseks siis see, et meie pere puhul on tegemist üheainsa sissetulekuga, kuid päris arvuka leibkonnaga. Ehk me lihtsalt ei saa midagi osta, kuna ei suuda normaalset kodulaenu teenindada.
Teiseks muidugi see, et elu keerdkäigud on meid juba mitmeid aastaid riigist riiki ja linnast linna veeretanud, kinnisvara soetamine on selle võrra astmeliselt keerulisem. Laenu on raske saada, ja kunagi ei tea, millal jälle tee jalge alla võtame.
Kolmandaks muidugi see, et kodulaenu saamiseks on üldiselt päris kopsakat sssemakset vaja omada, ja selle kokku kuhjamine on võtnud päris hoolega aega.
Neljandaks ja vähemtähtsamaks ei saa muidugi ka pidada meie varasemaid valusaid "kinnisvara õppetunde", mille mittekordumises ei ole ma sugugi kindel.
Aga kuna kodutuks jääda ka ei saa lubada, hakkasin lähemalt ringi vaatama. Kui seni oli meie igakuine üüriarve minu jaoks juba taluvuse piiril ehk lähenes 40% meie sissetulekust (ja oli üldiselt arulagedalt suur summa), siis nüüd paistab olukord üüriturul veelgi nutusem olema. Ca 2000€ eest kuus saab meie linnas üürida tillukese tikutoosidest koosneva pimeda korteri kuskil slummis.
Meil aga on elukvaliteedile terve hulk kriteeriume - tahaks ju elada nii, et kõigil on ruumi, et tööle saaks jalutada, garaazis oleks ruumi korralikule dziibile, õhtul tahaks aias grillida ja talvel kamina ees varbaid soojendada. Siinsel üüriturul, kui tahad lihtsalt inimväärsemalt elada, siis on üürid pigem sinna 3000+ euriku kanti. Sellite elukvaliteedi-soovidega arvestades lähenevad üürihinnad pigem 4000+ eurot/kuus suurusjärgule.
Mina jäärapea tahaksin, et peale üüri maksmist jääks perele ka toiduraha piisavalt. Seega - mis siis teha?
Hakkasin vahelduseks hoopis arvutama. Kui nüüd kõigist neist elukvaliteedi-soovidest umbes 25 kraadi kuraasi maha keerata, mis jääb järele?
Võtsin kinnisvara müügiportaalist välja paar näidet:
- tagasihoidlik majakene linna servas, mugav ühistransport viib tööle iga 15 minuti tagant, sõidu ajal saab paarkümmend minutit raamatut lugeda, podcast'e kuulata, midagi õppida või kasvõi osa tööd ära teha
- ruumi jagub kõigile ja jääb ülegi hobiprojektideks (saun, piljardiruum, väliterass koos jaccuzziga, you name it.. )
- majaga tuleb kaasa päikesepoolne murulapike ja
veidipalju päevi näinud siseviimistlus, mis annab vabad käed fantaasiale ja isiklikule loovusele. - senised omanikud aga on hoolega pannud kirja kõik maja juures varasemalt tehtud tööd ja maja kulunud kuid korraliku seisukorra järgi ütleks, et varjatud (või peita üritatud) ehitusvigade üle muretsema ei pea, need oleks ammu välja tulnud.
- aga raha? Tõepoolest, kuidas siis rahaga lood?! Lugege nüüd hoolega edasi!
Arvutan välja majakese regulaarsed kulud, milleks on siis elekter, vesi, prügivedu, internet, kindlustus, KÜ maksud, kinnisvaramaks NING kodulaenu intress, siis selgub, et igakuisteks kuludeks tuleks 815€ kuus. Ja mul oleks oma maja, teate küll, "oma tuba, oma luba".
Say What?! Kas ma juba mainisin, et praegu maksan iga kuu 2000€ ja hea, kui korteris hingata julgen ning vahel kikivarvul ringi käia. Mingeid mugavusi siin ei ole, aga ära me siia mahume ja kui aega on, jõuab ka jala tööle minna. Kui see "luksus" ära võtta, kukuks kuised kulud -60%?! Tunnen, kuidas süda tilgub verd..
Ah et mida ma veel ootan? Asjale lisandub paar AGA.
Aga maja ostmine on suure kohustuse kaela võtmine.
Aga majaomanikena hakkab meie pere ühistranspordis aega kulutama 2080 h aastas. Aeg on ju ka raha? Lisaks kasvavad oluliselt kulutused transpordile.
Aga majalaenuga tuleb kaasa kohustuslik laenu amorteerimine, mida ei saa samuti kuigi kindlaks investeeringuks pidada, sest mingit garantiid pole, et maja kunagi müüa õnnestub.
Aga maja vajab hoolega remonti ja seob suure hulga raha enda alla.
Aga majas kipuvad asjad katki minema ja nende asendamiseks on paksu rahakotti vaja.
Aga me isegi ei tea, kas me kolme kuu pärast ka veel siin linnas (või lausa siin riigis!) elame.
Aga kunagi ei tea, mis hullud naabriteks on ja kas nendega koos eksisteerida suudame.
Aga kinnisvarahinnad võivad vabalt kukkuda 50%. Põhjamaades on aastaid räägitud kinnisvaramullist ja viimase aasta jooksul pidevalt sahistatud suurest krahhist ja mine tea, mis need rahvusvahelised poliitilised tuuledki toovad järgmiseks?
Aga.. aga.. aga. Ja ühelegi aga-le ei ole mul head vastust.
Siis vaatasin veel korra, et mis siis minu säästukvoodiga juhtuks, kui kodukulud kukuksid 60% ja võtaksin selle kohustusliku säästmise kinnisvaralaenu näol?
Say What?! Kas ma juba mainisin, et eelmise aasta keskmiseks säästukvoodiks tuli väga napilt 33% ja selle aasta prognoosiks pole üle 40% eriti julgenud loota. Maja ostes võiksin vabalt oma kuiste kulutuste määra tõsta (ja näiteks veidi remondile, transpordile ja lõbustustele tehtavaid kulusid kergitada), teeksin loodetavasti lõpuks pisut edukamalt kinnisvarainvestori karjääri ja jõuaksin siiski korraliku marginaaliga ihaldatud 50% klubisse?! Maja ostes lisanduks minu investori-portfelli ka uus investeeringuliik nimega kinnisvara, mida teoreetiliselt peaks saama siiski hiljem kenasti maha müüa.
Eriti ahvatlev tundub mulle selline investeerimisvorm, kui osta piisavalt kehvas korras kinnisvara, sisse kolida ja siis tasapisi oma jõududega värskendada ning korrastada, et siis õigel hetkel korraliku kasumiga maha müüa. Soodsaks asjaoluks on vast veel seegi, et siinsel kinnisvaraturul tähendab "kehvas olukorras" enamasti seda, et viimase 10 a jooksul pole tapeeti vahetatud ja köögikapid on paar aastakümmet ilmavalgust näinud (kuid enamasti kasutatavas seisukorras).
Mul tundub, et elukvaliteedi-soovides järele andes elukvaliteet justkui hoopis tõuseb. Tuleb vaid tasa sõuda, vähe nõuda, sammhaaval edasi pürgida ja vahel natuke riskidagi? Mis arvate, jube poeetiline?
Kas peaks kodukulusid vähendama või kinnisvarasse investeerima?
Tellimine:
Postitused (Atom)