Ütlen kohe ära, et noorena olin küll väga hea planeerija, kui midagi planeerida vaja oli, kuid enda heaks oli sellest vähe tulu, sest ei osanud eriti hästi häid eesmärke seada. Nii et enamasti kasutasin oma planeerimis-oskusi kellegi teise heaks, kui sedagi. Tänaseks aga tundub mulle, et ükskõik missugune planeerimine on lihtsalt meelelahutus ja ajaviide, sest enamasti ükski asi plaanide kohaselt mul küll ei kulge, ja seda liiga tihti põhjustel, mida mina ei saa mõjutadagi! Vähemalt tunne on selline..
No näiteks tegin kevadel plaani, kuidas pere eelarvega majandada, reaalselt olen aga väga harva selle piires suutnud püsida. Kulutused on endiselt hullult suured, ja säästukvoot sinna loodetud 43% kanti jõuab harva. Lisaks otsustasin mõned kuud tagasi, et teen kõik selle heaks, et vähendada eluasemekulusid, mis meie perel mõttetult suured ja koledad on. Plaanis seisis siis, et selleks üritan esmajoones hankida isikliku eluaseme, kus elamiskulud oleksid võimalikult madalad. Müüsin isegi suure hulga oma aktsiaportfellist maha, et mitte turu langusega riskida ja oleks eluaseme ostuks vajaliku sissemaksu jagu raha likviidne. Nojah..
Tänaseks võin öelda, et oma kodu ostmise mõte on seni täiega läbi kukkunud ja igasugune täpne plaan edaspidiseks ka puudub, sest nii isikliku elu kui kinnisvaraturu olukord on selline, et kinnisvara soetamine tundub olevat ütlemata suure riskiga praegu. Kes iganes siin on väitnud, et oma kodu ostmine on parim investeering, neile võin tuua vähemalt 6 erinevat lugu oma viimaste kuude majaotsingutest, kus oma kodu on sunnitud müüma inimesed, kes ostsid selle oluliselt kallimalt ja nüüd veedavad nädalaid ja kuid närvesöövas müügiprotsessis, lootes, et "ehk keegi ikka soovib seda maja osta ja ehk ikka saame kahjumit natuke vähendada". Üks pere, kelle maja juba viimased 2 kuud müügis on, müüvad seda üle 40K € odavamalt, kui nad ise selle kõigest 2 aastat tagasi ostsid, kusjuures nad on vahepeal majasse ka hulga raha matnud, lasknud paigaldada uhke köögimööbli jms. Viimase 2 kuu jooksul on nad näidanud maja kümnetele huvilistele, aga maja müüdud ei saa. Ja me ei räägi siin mingitest hurtsikutest, vaid korralikest pereelamutest. Käisin isegi maja paar korda vaatamas, ja olin peaaegu hinnapakkumist tegemas, aga nähes, kui meeleheitlikult maakler üritas kogu aeg vett segada ja maja promoda, et vähegi õnnestuks müüa ja natuke kõrgemat hinda saada, sain aru, et ilmselgelt on kinnisvaraturg käärimas, müügis olevate objektide arv muudkui kasvab ja majamüüjate olukord hakkab üsna meeleheitlikuks minema varsti, mis tähendab, et ostjana tasub mul pigem oodata ja suurem langus ära oodata. Nii oma kodu kui ka potentsiaalse üürikinnisvara soetamise plaanid panin aga sellega mõneks kuuks pausile - tundub, et kannatlikkus võib päris korraliku tasu saada.
Aga tegelikult on üks natuke hea uudis ka. Nimelt õnnestus mul täiesti mitteplaanipäraselt siiski leida veidi odavam üürikorter ning sellega vähendada oma eluasemekulusid ca 500€ võrra kuus (sic!!!). Hea uudis seegi, kuigi uus üürikorter on väiksem ja meile seetõttu veidi ebamugavam, on üürileandja sellevõrra oluliselt normaalsem, ning see sääst ise muidugi kaalub kõik ebamugavused üles! Selle võrra on mul nüüd võimalik säästukvooti tõsta seniselt "loodetavasti 42%" pealt "vähemalt 52%" peale, mis on ju imeline!!! Kuna esialgne plaan oli vähendada igakuiseid eluasemekulusid ca 1200€ võrra kuus (seniselt 2100€ pealt), siis päris rahule jääda ikkagi ei saa ja töö jätkub, et isikliku eluaseme olukord korda saada, ja leida lahendus, mis oleks nö tulevikuks lollikindel. See tähendab siis, et pean leidma võimalikult soodsa ja universaalse majakese või korteri, kuhu vajadusel saan ise alati sisse kolida, ja samas ka igal ajal välja üürida. Kuna meie leibkond on päris suur, siis saate isegi aru, et see on päris keeruline.
Kui aga üldiselt säästupiraadi elust rääkida, siis pean ise tunnistama, et viimase kuu olen tundnud ennast üsna madalseisus. Nimelt hoolimata kõigist pingutustest tundub isiklik säästuprotsent ikka endiselt liiga väike ja finantsvabadus hirmus kaugel kättesaamatus tulevikus. Eriti kui paljudest blogidest käib muudkui rekordsummade imetlemine läbi, samas kui minu "varandus" on suuremas osas kas lihtsalt pangakontol kopitamas, või lausa punaseid numbreid aktsiaportfellis näitamas ning mingeid rekordilisi sissetulekuid pole hoolimata kõigist pingutustest kuskilt paistmas. Kadedus ilmselgelt :D
Aga ei ole hullu. Tegelikult tuleb olla õnnelik ka väikeste võitude üle, olen seda alati rõhutanud, ja kuigi erilisi rekordeid ei tee, tahan ikkagi pisut lippu lehvitada paari huvitava summaga, ehk on teistelegi lohutuseks, et ka väikesed numbrid on palju väärt! Näiteks:
- sel nädalal olen teeninud juba 20 € jagu kuponge kõigest sellega, et viisin HMi ära terve hulga vanu riideid, mis pereliikmete riidekappidest üle jäid. Vähemalt 10€ jagu on plaan veel nädalavahetusega nii tekitada. Kupongid lähevad kasutusse sügisel, kui endal ja ülejäänud pereliikmetel jälle uue hooaja tarbeks garderoobi vaja uuendada
- lisaks olen sel nädalal maha müünud "kasutatud" mänguasja, mida tegelikult keegi kunagi ei kasutanudki, jälle kodus natuke ruumi juures ja 5.5€ minu rahakotis!
Ahjaa, aruandlusest rääkides, tuli meelde, et täna ongi ju juba juunikuu viimane päev! Sellega kaasneb muidugi ka kuu ülevaade. Spoilerina muidugi tuleb öelda, et mingeid erilisi üllatusi loota ei ole, kurvastusena ilmselt saan tõdeda, et juunikuu säästukvoot lendas miinustesse vms, ja lisaks on aktsiaturud olnud hirmus volatiilsed ja seda pigem sinna punase poole peale. Aga mis siin pikemalt spoilida, võite ilmselt varsti oma silmaga üle kaeda mu rahakoti sisu!
Muidugi on sul põhjust õnnelik olla. Mõeldes kas või kõigile neile majamüüjatele. Mind tegelikult huvitab, mis inimesi sellisesse sundmüügi olukorda paneb? Isikliku elu muutused? Majandusel peaks ju veel hästi minema, sissetulekud ja laenuteenindusvõime ei tohiks veel ju löögi all olla...
VastaKustuta