Nimelt oli aprill kohe eriti hull kuu, igasuguseid kaela langevaid jamasid jagus rohkem, kui tahaks. Üritasin küll võimalikult kokkuhoidlikult elada. Näiteks volbri puhul meie pidu ei pidanud ega pildituks joonud. Mõtlen kogu aeg, kui palju raha ma sellise karskluse ja tagasihoidliku eluga kokku hoian, aga miskipärast mingeid rahamägesid ikka ei kogune.
Lisaks on asjalood pöördunud sedamoodi, et lähikuudel tuleb meil jälle kolida, oma praegune üürikas selja taha jätta.. Vaatasin siis kinnisvaraturul ringi, ja võttis olemise raskeks. Valik on suur ja uhke, kui tahaksin midagi üürida ja korteri üüriks näiteks 70% oma palgast ära maksta. Kõlab ahvatlevalt? Mulle eriti mitte.. Ei sobi kohe kuidagi minu plaaniga võimalikult varsti 50% säästu-klubisse jõuda ju.
Ostaks midagi? Kinnisvara hinnad on sellised, et isegi kui enamus portfellist maha müüksin ja sissemaksuks paneks, saaksime minu palgaga osta midagi kuskile 50 minutilise ühistranspordi-teekonna kaugusele tööst ja muudest tegemistest. Iga päev 2 tundi lihtsalt transpordile kulutada, ja seda mitte ainult mina, vaid kõik neli pereliiged? Milline kohutav ressursi raiskamine.. Ja väga väsitav emotsionaalselt. Lisaks tundub mulle väga halb mõte osta kinnisvara linnas, kus korterid ja majad on kulla hinnaga ning kus me võibolla poole aasta pärast ära kolida tahaks. Eriti, kui elukvaliteet on selline, et unistuste majas elamise asemel saame endale lubada vaid "lasnamäe paneelika"-sarnast korterit.
Kolida hoopis kuskile mujale? Uude linna? Uude riiki? Uude maailmajakku? Tagasi vanasse heasse Eestisse?
Tegelikult siit ära kolimisele olen mõelnud palju kordi varemgi, aga kuidas seda ometi toeks teha?
Näiteks Eestisse kolimine tundub kohe eriti keeruline, eriti kui suurema perega tegu.
Kas olete näiteks kinnisvara hindasid Eestis vaadanud. Selleks, et minul töö leidmine ja pereliikmetel oma tegemiste planeerimine sujuks, peaksime ilmselgelt kolima Tallinnasse või Harjumaale, äärmisel juhul võibolla kuidagi leiaks mingi lahenduse ka Tartus. Aga Harjumaal 4-toalise korteri või maja üürihinnad ning pakutav on täitsa nutma ajav. 3800€/kuus maja? KES neid üürib? Esiteks see kuuüür on hullult kõrge, aga teiseks, et üldse leping saada, peab maksma veel 3 x 3800 ehk esimese kuu üür, tagatisraha ja maakleri-, vahendus- või lepingutasu! Ja nagu Merjegi välja tõi, lepingutasu küsivad isegi need, kes "otse omanikult" välja üürivad! Nagu tõsiselt.. Mulle tundub see juba kodulaenu sissemaksena kvalifitseeruvat.
Samas kodu osta Harjumaal tundub mulle ka suhteliselt võimatu, majade hinnad (heal juhul) alates 200K € ja kruntide hinnad 90K €.. Kui veel arvestama peab, et oleks piisavas läheduses kõikvõimalikele esmavajalikele ühiskondlikele teenustele nagu toidupood, apteek, põhikool, gümnaasium, arstiabi, ühistransport kõrgemasse haridusasutusse, ja mõistlik kaugus töökohtadeni, siis võttis mul täitsa kukalt kratsima. Minul oma raskelt kogutud kopikatega ja ühe sissetulekuga leibkonnaga ei ole küll midagi peale hakata, sest toredaid kohti ju leidub, aga neid minu rahakott ei luba meile. Eriti kui võõralt maalt tulla, siis kodulaenust ja liisingust ilmselgelt võib vaid unistada, enne tuleb min 6 kuud tööl käia. Samas päris Järvakanti ilmselt kolida ei oleks mõtet, töötu abirahast elama?
Aga mis siis teha? Kuhu minna? Kuidas teie endale oma koha siin päikese all olete leidnud, mida rahakott ka suudab teenindada?
Kinnisvarahinnad on Eestis tõesti üle mõistuse kasvanud (eriti Harjumaal ja ka Tartus nt). Mäletan seda, kui hakkasime ka oma perega uut kodu ostma (oma kodu, mitte üürikat). Elame Tartus ja aasta oli siis 2015, juba toona tundus, et hinnad on kõrged meie jaoks. Samas, üürikorteris enam elada ei tahtnud, et kellelegi võõrale iga kuu oma sissetulekust "katuseraha" maksta. Laenuga ostetud korteri saad kunagi tulevikus vähemalt omale. Lõpuks ostsime omale korteri tavalisse nõukaaegsesse paneelmajja. Mitte midagi erilist aga vähemalt on mingi omanikutunne ja ka laenumakse koos odukindlustusega on meile väga jõukohane (240 €). Selle kõrvalt annab ka säästmise ja investeerimisega tegeleda. Elu lõpuni me ei kavatse siin elada ja ehk kunagi kui jõukamad oleme, saame omale midagi kvaliteetsemat lubada.
VastaKustutaMäletan, kui toona sai käidu ühte korterit vaatamas, siis maakler arvas, et praegune aeg (2015. aasta sel ajal) ei ole võib-olla kõige parem hetk korteriostuks. Võib-olla tasub natuke oodata ja kui hinnad langevad, siis alles osta. Aga võta näpust, isegi asjatundjad eksivad ja hinnad võivad tõusta küll. Ja kuidas veel. Selles mõttes on hea meel, et toona sai see otsus ja tehing ära tehtud.
Jah, nii ta on, isegi asjatundjad eksivad. Kuna mul on veel eriti veriselt meeles minu eelmine kinnisvara ostmine, mis sattus täpselt kinnisvaramulli lõhkemise ja intressiraketi stardi eelõhtule, ja järgmisest hetkest mäletan vaid seda, et kogu laekunud palk läks otse kodulaenu maksmise katteks, siis olen ikka eriliselt paranoiline antud teemal.
KustutaMuidugi teisest küljest ei ole minu nö ootamise põhjuseks olnud mitte hinnalanguse ootus, vaid sissemakse kogumine ja elukäigu stabiliseerumise lootus.
Igatahes, hea valik, et tagasihoidlikuma korteri valisite, leian et see ongi kõige mõistlikum! "Upgrade'i" jõuab alati teha!
olin ise just sama valiku ees - tahaks pigem üürida aga midagi head üürida ei ole. Lõppes siiski ostuga kesklinna, eks ma pean selle käigu nüüd oma peas heaks mõtlema. Gurud soovitavad ka pigem kallim korter + vähene vajadus transpordi järgi kui vastupidi - pidi pikas perspektiivis kasulikum olema. Näed, juba mõtlesingi heaks selle ostu.
VastaKustutaPalju õnne, oma kodu puhul! :) Meil ei tule kesklinna kolimise võimalus kõne allagi, kui just kambakesi ühetoalises ei taha elada.
Kustuta